Juhtkiri: luuraja varastab, aga kes vastutab?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Urmas Nemvalts

On ilmne, et (just eriti) salastatud tegevusega asutused ei saa kunagi olema täiesti immuunsed reeturite ja sulide vastu. See aga ei tähenda, et poliitikutel oleks luureasutuste osas automaatselt patulunastuskiri, et nende asjad poliitikuisse ei puutu. Vastupidi! Nii luure kui muud kaitsetegevused teenivad riigi kõige olulisemaid huvisid. Loomulikult peavad nii teabe kogumise, õiguskaitse kui ka riigikaitse küsimused poliitilisi jõude huvitama ning olema nii formaalselt kui sisuliselt kõrgeima riigivõimu kandja kontrolli ja juhtimise all.

Kaitse on riigi (isegi külakogukonna) esmane, ürgfunktsioon. Olemuslik probleem on, kuidas leida tasakaal tsiviilkontrolli ja kaitsetegevuse vahel. Parlamentaarses Eestis peame vigu nähes pöörama pilgud küsivalt riigikogu ja selle julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni poole. Ootame sisukaid vastuseid. Ei saa jätta küsimata, kes vastutab süsteemi võimalike puuduste eest.

Neljale Eesti luure töötajale on esitatud kuriteo kahtlustus. Pange tähele, et nii peaministri, kaitseministri kui teiste poliitikute kommentaarid keskenduvad küsimusele, kas sellest sündmusest saab välja lugeda hea või halva sõnumi – juhtum paha, avastamine hea.

Tagasi üles