Tahtsin kirjutada Eesti loomeinimeste raskest elust, kuid paraku sattusin lugema alljärgnevat:
«Pasternak keeldus nõukogude ajalehti lugemast, sest neid täitsid uudised hukkamistest. 1937. aastal hoidus ta osalemast Puškini sajanda surma-aastapäeva üritustest. Tol aastal hukkus palju Pasternaki sõpru; osad tegid enesetapu, teised surid vangilaagrites. Kui Stalin ja ta salapolitsei hakkasid kuulsaid vanu bolševikke arreteerima ja mõrvama, pidid kõik Nõukogude intelligentsi esindajad kirjutama alla petitsioonidele, mis kiitsid hukkamised heaks või nõudsid neid juurde. Pasternak keeldus alla kirjutamast, öeldes: «Keegi pole mulle andnud võimu otsustada teiste inimeste elu ja surma üle.» Ta tunnistas sõber Kornei Tšukovskile, et pigem ta sureks, kui toetaks midagi nii alatut. Pasternaki trotslikkuse peale tigedad Kirjanike liidu ametnikud võltsisid ta allkirja.» See on katkend Vladislav Zuboki raamatust «Živago lapsed», mis räägib intellektuaalide elust Nõukogude Liidus.