Minu reis kauni Vahemere äärde saigi alguse sõbranna jutust hinge kriipima jäänud kohanimedest ja sellistest sõnadest nagu «maaliline», «ligipääsmatu» jms. Olin just tajunud, et vajan – ülekantud tähenduses – korralikku värske õhu sõõmu ja elurõõmu. Ja kust seda veel leida, kui mitte looduskaunist meretuulisest paigast?
Peagi sain teada, et lisaks sõbrannale on seljakoti pakkinud veel kaks tuttavat naist, kes igatsevad inspiratsiooni uueks loominguks. Neljakesi ongi ju kõige parem hotellituba ja autot üürida!
Vahemere lummus ja uus hingus
Vahemere rannik tervitab meid päikesekiirte ja palmidega. Topin kampsuni ja paksud sokid seljakotti ning õige varsti sulandun noorte rõõmsasse energiasse Nice’i hostelis, mis saanud «Väikese printsi» autori järgi nimeks Saint-Exupéry.
Viies reisikaaslane, renditud must Opel Corsa, osutub mõnusaks ja piisavalt mahukaks autoks, mis veab meid kogu reisi vältel koos kila-kolaga kenasti mööda maid ja mägesid. Etteruttavalt ütlen, et mitu kuud pärast reisi lõppu saame Prantsuse autorendifirmalt Avis tagasi ka krediitkaardilt topelt maha võetud raha – tõsi küll, mitte ilma kurjustava kirjavahetuseta. Seega peab külma närvi ja tähelepanelikkust jaguma mitte ainult kitsastel teedel sõites, vaid ka rendifirmadega lepinguid sõlmides.
Rannikutee on tõesti kitsas ja kurviline, loogeldes läbi tunnelite ning mere äärde tipitud pisikeste külade. Tundub, et puhuti sõidan mäe rõdul, mere kohal! Kuidas küll autod nii kitsukestel teedel üksteisest mööda mahuvad? Aga mahuvad … ega olegi kummist (katsusin järele). Liiklus on kõigele vaatamata sõbralikum ja rahulikum kui Tallinna-Tartu maanteel.
Liguuria rannik jaguneb kaheks: liivarandadega Riviera Ponente ehk «loojuva päikese rannik» ja pärast Genova linna algav Riviera Levante ehk «tõusva päikese rannik». Viimane on mägisem ja põllumajanduslik. Maantee keerleb siin nagu kassi harutatud lõng, tõuseb taevale üha lähemale ja on südant pahaks ajavalt käänuline. Reisi algusest on kulunud umbes nädal ja kohe-kohe jõuamegi sihtpunkti.
