Elu maapealses põrgus

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Sündimine Gaza sektorisse on 21. sa­jan­di maailmas miinus­märgiga loteriivõit. Gaza kohta käibib juba aastaid meedias ise­loomus­tus «maailma suurim vabaõhuvangla», ning ilmselt pole see tõest kuigi kaugel.

Piirkonnas elav liht­kodanik, kellele ei meeldi näiteks seal­sed keh­vad majandus­olud, radi­kaalse Hamasi võimut­semine või mis iganes, ei saa naljalt mu­jal õnne proovida. Välja – kasvõi Lääne­kalda linna­desse, Egiptusesse või siis Iisraeli – pääse­vad vähesed, rääkimata reisi­misest teis­tesse riikidesse.

Üle­rahvas­tatud piir­konna võrdlemine vanglaga muutub veelgi selgemaks, kui vaadata Egiptusesse kaeva­tud maa‑alus­te tunne­lite rolli Gaza majan­duses. Alati pole see nii olnud: alles 1998. aas­tal avati Gazas rahvus­vaheline lennu­jaam, mida rahas­tasid teiste seas mitu euroliidu maad. 2001. aas­tal pommitati see aga puruks, hiljem lende toimunud pole.