N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kasvuhoone mugavale aiapidajale

Piret Lakson
, reporter
Kasvuhoone mugavale aiapidajale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aidi Vallik pidi mätaste vahele istutatud tomateid kastma vaid mõne korra terve suve jooksul.
Aidi Vallik pidi mätaste vahele istutatud tomateid kastma vaid mõne korra terve suve jooksul. Foto: Erakogu

Pisut kõdusõnnikut, peotäis sulgi, ajalehed, multš ja viis liitrit vett – see on võluretsept, mis päästab aiapidaja suvisest kastmisvaevast.

«Venemaal muutub permaaiandus järjest populaarsemaks,» märkis kirjanik Aidi Vallik, kes otsustas sel aastal järgida vene aiandusautori Galina Kizima õpetussõnu. Tulemusega on ta rohkem kui rahul.

«Uus kasvuhoone läks maikuus täiesti harimata maale, murumättale, kuhu kaevasin tomatite ja paprikate jaoks 40–50-sentimeetriste vahedega pooleteise kuni kahe labidalehe sügavused istutusaugud,» rääkis ta.

Tomati- ja paprikataimed istutas ta seega sügavamale, kui tavaliselt istutatakse.

Istutusaukude põhja pani Vallik tomativäetist, õige natuke kõdusõnnikut ning peotäie vanu padjasulgi. Taimede vahelt kattis mätta kinni ajalehtedega ning peale vedas paksu multšikihi. Igale taimele läks enne istutamist veel alla viis liitrit vett. «Taimed said kohe alguses hea veevaru kaasa,» nentis Vallik.

Hobiaedniku sõnul hoiab lõhkumata pinnas paremini struktuuri ja niiskust. Ka suled aitavad tema sõnul tublisti kaasa. Mitmekordsed ajalehed ja multšikiht seal peal aga takistab aurumist.

Kui muidu peaks tomatitaimi kastma põhjalikult kord nädalas, väga palavate ilmadega isegi kaks kuni kolm korda nädalas, siis Vallik kastis terve suve jooksul keskeltläbi vaid korra kuus. «Ja taimed kannavad ilusti, kasvavad nagu hullud,» rõõmustas Vallik.

Ta ei piirdunud kasvuhoonega, vaid proovis head ja paremat mättas kasvatada ka avamaal.

«Kaevasin kaks peenart läbi, ühele panin porgandid ja muid juurvilju ning teisele herned. Oad, kapsad, brokolid ja lillkapsad panin aga samamoodi mättasse uuristatud istutusaukudesse. Multši vedasin muidugi kogu aeg juurde,» rääkis ta.

Pika põua ajal vajasid läbikaevamata maasse istutatud avamaataimed kastmist vaid korra, samas kui kahes kaevatud peenras kasvavad herned ja juurviljad pidevalt vett nõudsid. «Lõhkumata maa hoiab ikka väga hästi niiskust,» kiitis Vallik.

Kõik üheaastased taimed paneks ta ka edaspidi julgelt mättasse. «Püsilillepeenarde puhul päris nii vist ei saaks, sest ajalehe- ja multšikatte alla jäävad juurumbrohud hakkaksid ilmselt püsikupuhmastesse kasvama ja neid on sealt puhma seest väga raske kätte saada,» tõdes ta.

Vallik on veendunud, et ei hakka enam kunagi peenraid läbi kaevama.

Märksõnad
Tagasi üles