K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

USA müügitöö sööb nii närve kui rahakotti

Riin Aljas
USA müügitöö sööb nii närve kui rahakotti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Kui see töö lihtne oleks, siis ma oleks rikas. Reaalsus on aga see, et ma tulin külma Tallinna tagasi ja mu õhukese mantli taskus oli paar dollarit. Suurte summade teenimisest ei saa rääkidagi,» tõdes USAs kuus kuud putukatõrjeteenust müünud Katrin Karist.
«Kui see töö lihtne oleks, siis ma oleks rikas. Reaalsus on aga see, et ma tulin külma Tallinna tagasi ja mu õhukese mantli taskus oli paar dollarit. Suurte summade teenimisest ei saa rääkidagi,» tõdes USAs kuus kuud putukatõrjeteenust müünud Katrin Karist. Foto: Peeter Langovits

Soov USAs head raha teenida meelitab eesti noori ookeani taha õnne otsima. Firmade vähese selgitustöö ja noorte sinisilmsuse tõttu peavad paljud aga pettuma.

Aastaid eestlasi värvanud raamatumüüjate kõrval meelitab Californiasse töökogemust saama nüüd ka sealne putukatõrjeteenust müüv Spott Pest Prevention, mis reklaamib end ülikoolides kui turundusalast praktikat pakkuv müügifirma.

«Igal hommikul öeldi: sipelgad on väljas, lähme tapame! Muud turunduslikku treeningut ega õppeprotsessi eriti polnudki,» muigas müügifirma enesereklaami üle Katrin Karist, kes pärast ülikooli lõpetamist 2009. aastal kuus kuud USAs putukatõrjeteenust müüs.

Arusaamatusi töö olemuse osas tekkis ka tema kaaslastel. «Seda programmi ei saa nüüd küll internship’iks nimetada,» oli pettunud Mainori kõrgkooli tudeng Marek, kes oma perekonnanime lehes näha ei soovinud. Ka mitmed teised firma reklaami õnge läinud noored möönsid, et mõistsid alles veidi enne ärasõitu – tegu on lihtlabase ukselt uksele müügiga.

Pikad ja rasked tööpäevad
Firma omanik Joseph Barclay eestlaste pahameelt ei mõista. Tema väitel püüavad siinsed noored teadlikult valedel eesmärkidel Ühendriikidesse pääseda. Barclay kinnitas, et müügifirma valib inimesi hoolikalt, vastavalt isikuomadustele ja töökogemusele, ning selgitab noortele, mis ees ootab.

Ka osa müügitööl käinud eestlastest möönis, et kogu süüd ei saa siiski USA firma kaela ajada. «Siin oli üks tüdruk, kes tuligi puhkama, ja läks pärast üht päeva vihaselt minema,» rääkis projektis osalenud Olar. Noormehe sõnul oli temal küll algusest peale selge, et lubatud turundusalane praktika seisnebki ukselt uksele müügis.

Mõneti tunnistasid oma süüd arusaamatuste tekkes ka projektis pettunud noored. «Muidugi võiks alati paremini süveneda ja uurida, mis ees ootab,» tõdes Karist. «Aga oli ka juhtumeid, kus ülemused konkreetselt valetasid,» kinnitas ta.

Mareki sõnul lubati neile töökohta mere ääres San Diegos, ent tegelikkuses veetsid noored pikki tööpäevi kõrvetava kuumuse käes sisemaal. «Kolmapäeva hommikuti pidi meil surfamise aeg olema, aga kuidas sa surfad, kui kõrbes töötad?» küsis ta retooriliselt.

Töötunnid hämmastasid teisigi. «Kui algul lubati kaheksatunniseid tööpäevi, siis lõpuks veetsime ustel oma 13 tundi ööpäevast,» rääkis TTÜ tudeng Viktoria Molodjukova.

Vastakaid arvamusi oli projektis osalenud noortel ka muus osas. Californias aasta müügitööd teinud Kersti Guitar selgitas, et tema hinnangul laidavad programmi just need, kel müügitöö väga hästi ei läinud. Guitar jäi tulude ja kuludega plussi, ent enamik teenis vaevalt reisikulud tasa või jäid koguni miinustesse. Nagu näiteks Marek.

«Ma võtsin kodust kõik säästud välja, et sinna minna, tagasi ei teeninud aga midagi. Pidin kõvasti peale maksma,» rääkis Marek.

Seetõttu rõhutaski Barclay, et USAsse müügitööd tegema minev inimene peaks enne mitu korda järele mõtlema, kas ta peab ikka pikkadele tööpäevadele ja pingele vastu. Sellega nõustusid ka eesti noored.

Märksõnad
Tagasi üles