R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peaprokurör tahab kohtus käia

Risto Berendson
, reporter
Peaprokurör tahab kohtus käia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eile oli Lavly Perling juhtiv riigiprokurör, täna juba riigi peaprokurör. Muutused prokuratuuris toimuvad aga tasapisi.
Eile oli Lavly Perling juhtiv riigiprokurör, täna juba riigi peaprokurör. Muutused prokuratuuris toimuvad aga tasapisi. Foto: Jaanus Lensment

Valitsus nimetas justiitsministri ettepanekul eile riigi uueks peaprokuröriks senise juhtiva riigiprokuröri Lavly Perlingu, kelle kandidatuurile andis eelmisel nädalal heakskiidu ka parlamendi õiguskomisjon. Perlingu esimene tööpäev peaprokurörina on täna.

Mis siis nüüd, teie esimesel tööpäeval peaprokurörina, prokuratuuris muutub?

Ega minu eilse tööpäevaga võrreldes kardinaalset muutust ei ole. Küll aga vajab prokuratuur muutust. Siiani olen öelnud kõikidele koostööpartneritele ja uurimisasutustele, et strateegilisi kokkuleppeid ei tee me enne, kui prokuratuuril on juht. Nüüd saab neid tegema hakata.

Ja need on?

Ma olen öelnud, et lisaks riiklikele prioriteetidele on oluline tegevus ka kogukonna tasandil. Minu jaoks on prioriteetideks kriminaalmenetlused, mis on seotud laste, majanduse ja organiseeritud kuritegevusega.

Samas on vaja leppida ka kokku tegevused kohalikul tasandil, näiteks Elvas või Haap­salus. Juhtumid, mis sealseid kogukondi häirivad. Minu ideaalpilt on, et vähemalt aastas korra-kaks saaksid kohalikul tasandil kokku kohalik prokurör ja sealse kriminaaltalituse juht, kes lepivad kokku, mis sealset kogukonda häirib ja mida selle muutmiseks teha.

Pole mõtet ju ühes Lõuna-Eesti väikelinnas rääkida, et riiklikud prioriteedid on narko- ja inimkaubandus. Kohalikke elanikke häirib hoopis see, et keegi paneb keldreid põlema, teine varastab ja kolmas kiusab pensionipäeval pensionäre. Seal kogukonnas võivad need prioriteedid olla täiesti teised ja neis on vaja kokku leppida.

Et koostöö muutuks mõtestatumaks …

Praegu on näha, et keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo saadab oma uurijad tegutsema maakondadesse. Me peaksime siin olema sünkroniseeritumad. Ehk kui politsei saadab head uurijad tegelema raskete asjadega, siis peab prokuratuur saatma sinna pädeva prokuröri neid toetama. Ei saa nii, et anname teile siin ühe noore ja värske prokuröri, kes alles hakkas tööd õppima. Vastupidi, me peame andma sinna oma parima.

Või kui veel konkreetsemaks minna, siis maksu- ja tolliamet ootab, et maksukuritegude menetlemistähtaeg lüheneks. Peame maha istuma ja vaatama, mis, kas ja kuidas seal teha saab. Nende küsimustega peab kohe nüüd tegelema.

Kui justiitsminister Andres Anvelt tegi teile ettepaneku peaprokuröri kohale kandideerida, siis kuuldavasti oli esimene vastus eitav.

Tegelikult oli mul võimalus selle üle mõelda enne ministri ettepanekut. Ma olin sellest rääkinud eelmise peaprokuröri Norman Aasaga. Loomulikult alustasin ma kohe alguses mõtlemist suhteliselt eitavalt positsioonilt.

Miks?

Ma ei teadnud, kas mul on selleks jõudu. Minu jaoks on prokuratuur tähtis asutus, millel võiks hästi minna ja kus töötaksid inimesed, kellest peetakse lugu. Samas aga ka inimesed, kes tööd tehes mõtlevad tõsiselt selle sisule. Mitte nii, et ma teen seda, mis mul uksest sisse tuuakse. Et saadan selle asja kohtusse ja käin ise ka kohtus. Ma tahaks, et prokurör ka päriselt oma töö sisule mõtleks – et kui ma käin kohtus, siis esindan seal Eesti riiki. Kui ma asja menetlen, siis teen väga tähtsaid otsuseid.

Ja siis, kui mulle tundus, et võib-olla mul on ikka piisavalt jõudu ajada sedasama asja: et kuidas koostöö politseiga oleks nii, et oleksime ühtne meeskond. Ja kuidas jõuda selleni, et prokurör uurimise juhina teab tõepoolest täpselt seda, mida ta juhib, mitte pole formaalne juht. Siis ma jõudsin selle jah-sõnani.

Kuivõrd häiris, et peaprokuröri valimisel kõlas tugevalt seisukoht, et prokuratuur vajaks juhti väljastpoolt?

Ega mõte, et juht tuleks väljast, pole iseenesest paha. Et tulebki värske hingamine. Ma möönan, et see võib olla väga hea. Teisalt arvan ma, et asutuse seest tulnud juhil on omad plussid. Kui tahta asutuses midagi muuta, siis seda oskab kõige paremini juht, kes tuleb asutuse seest. Ta teab hoobasid ja teid, kuidas asju muuta. Inimesel, kes tuleb väljast, läheb aega, et aduda, milline süsteem on ja kuidas muudatusteni jõuda.

Tegelikult keegi ju ei tahtnudki seda ametikohta.

Mis puudutab peaprokuröri valiku protsessi, siis see on mõttekoht kõikidele. Et kuidas juhtus niimoodi, et nii paljud juristid ütlesid riigi peaprokuröri ametile ikkagi «ei». Teoreetiliselt peaks see olema ühele juristile igati väljakutseid pakkuv amet. Mina neid põhjusi ei julge välja tuua.

Küll julgen ma välja tuua selle, et võib-olla liiga jõuliselt kõlas see, et prokuratuuris seest pole üldse kedagi võtta. Ja et iga hinna eest peab tulema keegi väljastpoolt. See sõnum tekitas inimestes tunde, et kui oled tubli prokurör, teed häid asju, jõuad nendega kohtusse, siis ikkagi pead arvestama sellega, et sinu karjääril on kuskil justkui kaas ees. Et teatud tasemelt enam edasi ei saa. Seda oli kurb kuulda.

Nüüd, olles peaprokurör, kas te ise süüdistajana enam kohtus üles ei astu? Võimalus ju on.

Teoreetiliselt muidugi on. See oli minu teine esialgse «ei» ütlemise põhjuseid. Minu hing on ikka kohtusaalis. Ma tulin siia tööle ju kohtuprokuröriks ja sellest oli mul ka juttu: et kas ma peaprokurörina saan kohtus edasi käia. On riike, kus nii on. Ma ei ole veel lõplikult otsustanud.

Seal on see risk, et mult küsitakse kriitiliselt, aga kes siis sellel ajal, kui mina kohtusaalis olen, prokuratuuri juhib. Teine küsimus on, kas see mitte ei märgista seda kriminaalasja ära. Kui see oleks üdini neutraalne asi, siis ehk see risk ei ole suur.

Mis on neutraalne asi?

Ma arvan, et enamik kuritegusid on neutraalsed.

Riigireetmise juhtum peaprokuröri osalusel tunduks ilmselt liiga inkvisitsiooni moodi.

Selle sõnaga ei ole ma nõus, aga saan mõttest aru. Jah. Võtame näiteks Veronika Dari (kooliteel juhusliku kuuli tõttu hukkunud tüdruk – R. B.) tapmise, ma ei tea … Võib-olla ikkagi võiks peaprokurör sellisel istungil süüdistaja olla. Ma arvan, et aeg näitab seda. Aga ühte ma küll loodan – et ma kunagi süüdistajana ikka kohtusaali tagasi jõuan.

Toon ühe hetkel aktuaalse näite. On kriminaalasi, mida uurijad aastad uurinud, neil on süüdlaste kohta kaudsed tõendid ja teadmine, et täiendavaid tõendeid selles asjas ei lisandu. Uurijad soovivad selle asjaga kohtusse minna. Prokurör vaidleb vastu, sest ei soovi kohtus kaotajaks jääda. Kas sellist «proovimist» peaks julgustama?

Prokurör saab alati ainult siis asjaga kohtusse minna, kui ta ise on veendunud – mul on tõendid koos. Mina pole kunagi läinud ühegi asjaga kohtusse nii, et ma ise pole kindel ja ei usu sellesse, et see inimene on süüdi.

Aga … ma olen oma kolleegidele öelnud, mida ei tohiks teha. Ei tohiks ülemäära karta. Ainult hirmu pärast kaotada ei tohi jätta kohtusse minemata. Ja kui kohtus tuleb õigeksmõistev kohtuotsus, siis ei tohiks seda võtta hukkamõistuna prokuröri töö aadressil.

Olite lapsehoolduspuhkusel, kui avalikustati hetkega kuulsaks saanud Reformierakonna rahastamise uurimise lõpetamise määrus. Kas teie oleksite selle prokurörina avalikustanud?

Seda küsiti minu käest kõikides parlamendi fraktsioonides toimunud kohtumistel. Ma vastasin, tsiteerides Märt Raski (endine justiitsminister, Reformierakonna looja ja riigikohtu esimees – R. B.): «Kohtujuristi eetika juurde kuulub see, et ära kunagi kommenteeri asja, mille tõendeid sa ise näinud pole.»

Küsimusele üldises kontekstis vastates, et millisel määral dokumentide avalikustamine on õigustatud, siis siin kehtib põhimõte – arvestama peab üldsuse huviga. Ja mitte unustama ära kõikide määruses kajastuvate inimeste põhiõigusi. Ma ei oska vastata, kas selle konkreetse dokumendi avaldamine oli hea või halb.

Värskes koolitulistamise juhtumis käitus prokuratuur väga ebaharilikult ja avaldas uurimise varajases faasis rea andmeid, mida mitte kunagi muidu ei tehtaks.

See ei saa kindlasti kogu aeg nii olema. Selles loos on kriminaalmenetluse andmete avalikustamine avalikkusele põhjendatud, sest kriminaalmenetluse huvidega konkureerides on isegi olulisem avalikkuse õigus kiirelt teada, mis toimus ja miks toimus, et taastada inimeste turvatunne.


Lavly Perling

•    Abielus, kolme lapse ema

Hariduskäik

•    1993–1997 Tartu Ülikooli õigusteaduskond

•    1991–1993 Hugo Treffneri gümnaasium

Teenistuskäik

•    1.09.2007 – 30.10.2014 riigiprokuratuur, süüdistusosakond, juhtiv riigiprokurör

•    1.03.2005 – 31.08.2007 Põhja ringkonnaprokuratuur, juhtivprokurör

•    1.03.2004 – 28.02.2005 Viru ringkonnaprokuratuur, juhtivprokurör

•    20.05.1998 – 29.02.2004 Tallinna prokuratuur, prokurör

•    6.10.1997 – 19.05.1998 Tallinna prokuratuur, abiprokurör

•    16.09.1996 – 5.10.1997 Tallinna prokuratuur, abiprokuröri kandidaat

•    Tuntumad kaasused: kaubalaeva Arctic Sea kaaperdamise uurimine (pooleli), riigireetur Herman Simmi protsess, pronksöö rahutuste organiseerijate protsess (lõppes õigeksmõistva otsusega).

Allikas: PM

Märksõnad
Tagasi üles