
On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded on liiga pikad ja põhjalikud? Et nende valmistamiseks kulunud aega ning vaimset ja materiaalset ressurssi võinuks kasutada millegi muu, vajalikuma heaks?