Juhtkiri: müüride langemise aegu

Sügiseks 1989 oli Ida-Euroopa vabanemine Nõukogude Liidu kirsasaapa alt edenenud niikaugele, et Ida-Saksa kommunistlik võim ei suutnud enam takistada inimesi, kes olude leevenemist ära kasutades läände pagesid. Lääne-Saksamaale jõudmiseks tuli minna küll ringi, Ungari või Tšehhoslovakkia kaudu, ent minna ometi sai. Ida-Saksa kauane kommunistlik liider Erich Honecker pidi oktoobris loovutama ametikoha veidi mõõdukamale tegelasele.

Tagasi pöörata võinuks seisu veel Mihhail Gorbatšov armeetääkide abil, kuid tal oli koduski piisavalt tegemist, et asju kontrolli all hoida. Sakslaste pagemislaine muutus aga sotsialismileerile piinlikuks. 9. novembriks oli DDR­i võimudele selge, et piirid tuleb lahti teha.

Seda kavatseti küll alles järgmisel päeval, aga otsus tilkus kogemata välja (vt tänases PM AKs Karsten Brüggemanni lugu) ning Berliini lääne poolele suunduvaid rahvamasse ei suutnud enam keegi peatada. Vabanemise eufoorias ja joovastuses hakati vihatud müüri lõhkuma – kuid sadade kilomeetrite pikkust monstrumit ei jaksanud see hoog maa pealt täielikult pühkida.

Mõni jupp seisab rahvale meenutamiseks Berliinis tänini püsti ning üks originaalne betoonelement on nüüd toodud ka Tallinna. Saksamaa poolt Eesti riigile kingitud tükk kurikuulsast müürist avatakse pidulikult homme okupatsioonide muuseumi kõrval.

Veelgi suurejoonelisem on müüri langemise 25. aastapäeva tähistamine muidugi Berliinis. Seda on korraldatud väga sümboolselt: eilsest pühapäeva õhtuni tähistavad Saksa pealinna südames müüri vana kulgemisjoont 8000 valgustatud õhupalli. Tänapäeva linlastele võib olla täiesti üllatus, milliseid elementaarseid kulgemisradu betoonkolakas varem läbi lõikas. Muidugi ei saa läbi näituste, kontsertide ja turistidele mõeldud atraktsioonideta. Mängitakse Beethoveni üheksandat ning kõlab Peter Gabrieli «Heroes».