On meeldiv tõdeda, et riik on ometi kord kiirlaenude valdkonna tõsisemalt käsile võtnud. Teema puudutab otseselt kümneid tuhandeid inimesi, aga kaudselt, läbi hoiakute ja mõjude, tegelikult kogu ühiskonda. Samas jääb küsimus, kuivõrd efektiivseks lahendused lõppeks osutuvad ning kas ka tegelikult suudetakse mingilgi määral kaitsta nõrgemaid, kes kergekäeliselt laenates elu hammasrataste vahele jäävad.
Tellijale
Juhtkiri: kiirlaenuriske tuleb maandada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu mõnes teiseski valdkonnas, nii on ka kiirlaenude puhul tegemist süsteemi loomisega olukorras, kus korratus tekkis üleöö ning meenutab nüüd hambapasta tuubi tagasi toppimist. Eelmisel kümnendil seoses tehnoloogia arenguga (interneti levik, nutitelefonid jne) plahvatuslikult levinud ärimudel – «piiks-piiks ja raha tuleb»-stiilis laenud – jõudis õigusruumi puudumise tõttu (headest tavadest rääkimata) massidesse. Laenu sai lihtsalt ja kiiresti kätte, psühholoogiline barjäär oli laenajale madalam – see kõik soosis, et laenuotsust ei kaalutud piisavalt läbi.