Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nädala plaat: Pink Floydi «head aega»

FOTO: SCANPIX

Pink Floyd  

«The Endless River»

(Parlophone)

Hinne 4

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pink Floyd. Vaieldamatult üks rokiajaloo olulisemaid bände. Põhimõtteliselt tahtsid nad saada rikkaks ja kuulsaks. Said ka, aga tootsid selleks täiesti ikoonilist muusikat. Vahel läheb nii. Pink Floydi hilisem ajalugu lühidalt: 1979. aasta «The Walli» tuuri käigus peletas tollane ninamees Roger Waters bändist multiinstrumentalist Richard Wrighti. Ise lahkus ametlikult 1985. Allesjäänud algliikmed Dave Gilmour ja Nick Mason kutsusid Wrighti tagasi. Kolmekesi tehti kaks stuudioalbumit: «A Momentary Lapse of Reason» (1987) ja «The Division Bell» (1994).  

«The Endless River» ongi põhimõtteliselt Pink Floydi seni viimase, juba 20 aastat tagasi ilmunud «The Division Belli» sessioonidest ülejäänud materjal, mida on niivõrd-kuivõrd modifitseeritud 21. sajandi tehnoloogiaga ja siin-seal uusi osi arendatud. Ilmselt olid need 20 aasta tagused sessioonid ikka väga põhjalikud ja inspireerivad, sest ülejäänud, DAT-kassettidele talletatud materjali osutus olevat tubli 20 tunni jagu. Mõlema albumi juures oli produtsendina ametis Phil Manzanera ning seda kummalisem ongi, et ülejäänud ehk justkui nõrgemast materjalist loodud «The Endless River» on nii-öelda emaplaadist nii vormilt kui ka vaimult tunduvalt tugevam. Üks erinevus kahe albumi vahel on see, et «The Endless River» on läbinisti instrumentaalne kuni viimase palani. Stephen Hawkingi kõnesüntesaatori sämpling kuulub ilmselgelt tehnikamaailma.

30.11.2021 01.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto