Praeguste telekommunikatsiooni võimalustega harjunule tundub kauge kajana aeg, mil valitses telefonide põud, puudusid korralik telefonivõrk ja rahvusvahelised sidekanalid. Mobiilne side igamehe taskus oli kõrgelennuline fantaasia. Helistamiseks tuli ikka otsida telefoniputkat, et siis kahekopikaliste eest kõneleda. Väliskõne tuli tellida sidejaoskonnas või kaugekõnepunktis. Eesti taasiseseisvumise ajal oli riigis peaaegu 3000 telefoniautomaati, enamik neist aga amortiseerunud. Oli tavaline, et kõned katkesid, automaadid lihtsalt «sõid» münte või olid vandaalide rüüstatuna ilma numbriketta või kõnetoruta.