R, 22.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: Kerberos infokuhja otsas

Postimees
Facebook
Comments
Foto: Urmas Nemvalts

Kui võrrelda Eestit teiste riikidega, võib meie avaliku teabe kättesaadavusega peaaegu rahule jääda. Mõneski Euroopa riigis on kõiksugust avalikku teavet palju keerulisem hankida kui meil. Isegi Euroopa Liidu institutsioonide info kättesaadavus pole tihtilugu endastmõistetav. Teoreetiliselt, kirjapandud reeglite järgi võiks Eestit mõnelgi puhul eeskujuks tuua.

See pilt on aga särav ja läikiv üksnes hetkeni, kui meil tõesti mingit kindlat teavet vaja läheb. Reaalsus osutub siis paraku sageli teistsuguseks. Ametnikel on väga lihtne juurdepääsu teabele piirata, ja kui isegi piirangut ei ole, tõusevad kodaniku ette praktilised probleemid. Dokument peaks nagu registris olema, aga ei ole. Või on asutuse dokumendiregister üles ehitatud niivõrd segaselt, et näib, justkui olekski tema ainus eesmärk olla Kerberos, kes selle infot tulvil allmaailma uksel vahti peab. Sest midagi leida on võimalik ainult siis, kui otsija juba niigi täpselt teab, mis paberiga tegu.

Tänane Postimees toob põhjalikus ülevaates esile kurioosumeid, kus juurdepääsupiirangu abil tõkestati avalikkuse ligipääs sadu aastaid vana üriku digitaalkoopiale või keelati avaldada ametnike mobiilikasutuse limiite, kuna vastav käskkiri sisaldas väidetavalt teavet isiku vaimsete või füüsiliste kannatuste kohta. Sellised kaasused võivad korraks suu muigele vedada, ent on vaid kirss sel tordil, mis ei maitse infonäljas kodaniku jaoks kuigi magusalt.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles