Sisukord
Välismaa
Postimees

Krimmitatarlased jätkavad vaikset vastupanu

4 min lugemist
Krimmi-tatari poisid Bahtšisarai vanalinnas teel koolist koju. FOTO: Jaanus Piirsalu

«Me saame suurepäraselt aru, et Krimm on okupeeritud, ükskõik, mida uus võim ka ei üritaks rääkida või teha. Eriti meie noored on väga nüüdisaegse haridusega ja neid ei õnnestu uuel võimul nõukogudeaegsete võtetega enam ära petta,» kinnitab 50-aastane Bahtšisarai teadustöötaja Elviira.

Elviira on krimmitatarlane, kes sündis, nagu peaaegu kogu tema põlvkond, Stalini-aegse massiküüditamise tagajärjel Usbekistanis. Oma kodumaale Krimmi naasis ta koos oma rahvaga alles 25 aastat tagasi.

Krimmitatarlased on Vene võimule sisuliselt ainus tülikas moment praeguses Krimmis, mille elanikud elavad üldiselt siiani eufoorias kevadisest ühinemist Venemaaga.

Enamik krimmitatarlasi, nagu ka nende esindusorganid Kurultai ja Medžlis – mida võib nimetada krimmitatari rahva valitud parlamendiks ja valitsuseks –, ei tunnista Krimmi Venemaa osana, vaid peavad seda endiselt Ukraina alaks. Krimmi venelastest juhid teavad seda ning muidugi ei andesta seda krimmitatarlastele.

Medžlise esimehe üks viiest asetäitjast Nariman Dželjalov (35) ütleb, et kõik tema rahva soovid lähtuvad ühest eesmärgist: krimmitatarlaste rahvusvabariigist või siis vähemalt rahvusautonoomiast Krimmis.

Konkreetselt soovivad krimmitatarlased õigust oma esindajate kaudu osaleda Krimmi elu korraldamises, kõigi õiguste taastamist, mis neil olid enne küüditamist, võimalust saada täielikult omakeelset haridust ning rahus arendada oma kultuuri. Vaid viimasega on olukord enam-vähem rahuldav, lausub Dželjalov.

Krimmi ametivõimud keelduvad aga läbirääkimistest Medžlise juhtidega enne, kui nad tunnustavad Krimmi Venemaa osana.

«Me ei saa seda teha, sest enamik meie rahvuskaaslastest ei arva nii,» ütleb Dželjalov. «Me oleme pakkunud, et jätame selle teema praegu kõrvale ning otsustame elulisi küsimusi hariduses, kultuuris ja äris.»

Teine Krimmi ametivõimude tingimus on, et Medžlis ja Kurultai tuleb registreerida Venemaa seaduste järgi kui ühiskondlikud organisatsioonid.

Krimmitatarlased aga peavad Medžlist ja Kurultaid oma rahva esindusorganiteks, mis tegutsevad kooskõlas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga. Dželjalovi sõnul peavad nad Kurultaid näiteks samasuguseks institutsiooniks nagu Saami parlament.

«Need ei ole mingi mõttekaaslaste ühing mingi probleemi lahendamiseks, vaid rahvusvaheliste normide järgi lubatud oma rahva esindusorganid,» raiub Dželjalov. «Peamine, mis on ka kirjas näiteks Saami parlamendi seaduses: me tahame, et kõiki krimmitatarlastega seotud küsimusi lahendataks meiega konsulteerides.»

Medžlise tunnistamisega oli krimmitatarlastel probleeme juba Ukraina ajal, kui nende suhted ametivõimudega olid samuti keerulised.

Krimmi ametivõimud väidavad, et nad on teinud krimmitatarlastele juba vähemalt kolm suurt järeleandmist, aga ikka pole nood rahul. Esimene oli see, et krimmitatari keel tunnistati Krimmis vene ja ukraina keele kõrval üheks riigikeeleks.

Teine oli Venemaa presidendi Vladimir Putini aprillikuine ukaas, mis nägi ette meetmed Krimmi ANSVs elanud küüditatud rahvaste rehabiliteerimiseks. Ukaas puudutas «armeenia, bulgaaria, kreeka, saksa ja krimmitatari rahvast» ning nägi ette nende elupaikade taastamist ja kordategemist Krimmis ning kultuurautonoomiate loomise.

Kolmandaks kuulutas Krimmi parlament vabadeks päevadeks moslemiusku krimmitatarlaste suurimad usupühad ursa-bairami ja kurban-bairami.

Kõige selle kõrval on aga ametivõimud keelanud Krimmi siseneda krimmitatarlaste rahvuslikul liidril Mustafa Džemalil ja Medžlise valitud juhil Refat Tšebarovil, arestinud Medžlise kõik hooned, korraldanud hirmutamistaktika peamise vahendina läbiotsimisi peaaegu kõigis krimmitatarlaste mošeedes ja medrestes ning juhtivate krimmitatarlaste kodudes, keelanud küüditamise 70. aastapäeva suurejoonelise tähistamise ega lubanud nende rahva esindajat septembris ÜROsse põlisrahvaste konverentsile esinema. Samuti pole ametivõimud suutnud selgitada, miks on hakanud salapärasel kombel kaduma Venemaasse vaenulikult suhtuvad krimmitatarlased, kellest osa on hiljem leitud surnuna.

Ühesõnaga, Venemaa kasutab krimmitatarlaste vastu võtteid, mida ta ise avalikult käredate sõnadega taunib, kui kasvõi ühte neist tegevustest kasutaks mõni Euroopa riik, näiteks Eesti või Läti, venelastest vähemuse vastu.

Krimmitatarlaste seas lahkhelide külvamiseks on ametivõimud asunud sellisel puhul tavalise praktika kallale – Kurultai ja Medžlise kõrvale loodud alternatiivsed organisatsioonid, mis «tegelikult esindavad krimmitatarlaste huve». Aseministritena on võetud valitsusse ametisse neid krimmitatarlasi, kes on nõus uue võimuga koostööd tegema.

Zaur Smirnov (38) on samuti Medžlise esimehe üks asetäitjatest, kuid ka Krimmi valitsuses kõige kõvema ametikohaga krimmitatarlane. Ta juhib eri rahvuste ja küüditamisohvrite probleemidega tegelevat riiklikku komiteed, sisuliselt on ta ministri staatuses.

Smirnovi väitel ei ole konflikti Medžlise ja võimu vahel, vaid Medžlise mõne juhi ja võimu vahel. Samuti kinnitab ta, et krimmitatarlastest lihtrahvas ei pea Venemaad Krimmis okupandiks.

Pean Smirnovi sõnad meeles ja mõni päev hiljem teen krimmitatarlaste mitteametlikus pealinnas Bahtšisarais väikese tänavaküsitluse. Ajan sealses vanalinnas juttu seitsme krimmitatarlasega ja muu hulgas küsin neilt, kuidas nad suhtuvad Venemaasse. Ma ei küsi, kas nad peavad Venemaad «okupandiks». 5:2 on tulemus nende kasuks, kes ise kasutavad Venemaa tegevuse kohta Krimmis nimetust «okupatsioon». Kaks on aga rahul ja arvavad, et see oli õige samm. See miniküsitlus ei pretendeeri muidugi mingil üldistustele, aga näitab vähemalt, et Venemaa-vastane suhtumine on krimmitatarlaste seas siiski levinud.

Krimmitatarlastele kui põlisrahvale täiendavate õiguste nõudmist Smirnov ei poolda. «Praegu on palju olulisem lahendada meie rahva sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, kui püstitada küsimust sellest, milline rahvus on Krimmis peamine,» lausub ta. «See loob ainult pinnast rahvustevaheliseks konfliktiks.»

Küll hakkavad krimmitatarlased Smirnovi väitel Venemaasse uskuma, kui nad näevad, et uus võim teeb nende elu reaalselt paremaks. Ametniku sõnul kulutab võim järgmise viie aasta jooksul 10,5 miljardit rubla (175 miljonit eurot) represseeritud rahvaste, peamiselt krimmitatarlaste olme parandamisele: riik ehitab elumajasid, kirjastab krimmitatarikeelseid õpikuid, viib küladesse gaasi ja veevärgi jne. Krimmis on nimelt üsna palju asulaid, kuhu vett viiakse siiani tsisternidega.

«Uus võim tahab, et Medžlis oleks partner, mitte ei šantažeeriks neid. Jah, Ukraina ajal võis nii midagi saavutada, aga enam mitte,» ütleb Smirnov. «Kas Eestis oleks võimalik, et seal tegutseks paralleelne parlament või valitsus?» Smirnov unustab ära, et tegelikult tegutsevad maailmas mitmetes riikides väikerahvaste oma esinduskogud, nagu näiteks Saami parlament.

Medžlise suur trump suhtlemises Krimmi võimuga on see, et teda toetab enamik krimmitatarlastest. «Ma olen kindel, et 80 protsenti toetab Medžlise tegevust, sest nad on ju rahva poolt Kurultai kaudu valitud,» ütleb krimmitatarlaste rahvusliku uhkuse, Bahtšisarais asuva endise khaani-palee muuseumi tegevjuht Edvir Umerov (50).

Umerov tunnistab, et kui Venemaa ühendas endaga kevadel Krimmi, siis krimmitatarlaste seas tekitas see hirmu. «Arvestades varasemaid repressioone, oli see hirm mõnes mõttes loomulik, eriti vanemate inimeste seas,» räägib ta. «Aga ma ei usu, et enam meie rahvaga midagi halba võib juhtuda, sest aeg pole enam lihtsalt selline. Kõigile on põhiline, et sõda pole.»

«Me oleme harjunud vastu pidama,» ütleb mulle Safkat, Simferopolis elav vanaldane krimmitatarlane. «Kui meil ei lubata enam miitinguid korraldada, siis me koguneme mošeedesse. Kui meil ka seal ei lubata koguneda, siis kohtume matustel, aga me jääme oma probleemidest rääkima!»

Seotud lood
    18.11.2014 20.11.2014
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto