Sisukord
Arvamus
Postimees

Eesti teadus - kaalul on rohkem kui elu

3 min lugemist
Ago Samoson. FOTO: PP

Universumi teke ja tulevik on kahtlemata teaduse «miljoni euro küsimus». Umbes nii paljuga toetabki Eesti riik seda teemat, põhitäitjateks on märgitud viis eesti ja kuus külalisteadlast. Et hakata ka manipuleerima tumeainet ja musti auke ja sellelt maksegi koguda, tuleb meil õige mitu põlvkonda vastu pidada ja mustmiljon muud probleemi lahendada. Eestis on selleks ligi 6000 teadlast, igale jätkub riigi toetust küll natuke (viis korda) vähem, aga ikkagi oma 20 000 eurot aastas. Kuigi ka CERNist ei ole korruptsioon ega rahapesu mööda läinud, võiks jaht Higgsi bosonile oma organiseeritusega olla meile eeskujuks – isegi osaliste arv on võrreldav.

Suurimaks mitte-kosmiliseks väljakutseks on ilmselt inimese enda mõistmine. Siin on tööd küllaga, kohati oleme kriminaalselt hiljaks jäänud. Bioloogiline ballast, mis suures osas tekib ülemäärase emotsionaalse, toitumusliku või füüsilise (eriti alakoormuse) stressi tulemusena, võib olla ennast võimendav ja otseselt mürgine. Näiteks deformeerunud valgud on eriti ohtlikud tundlike aju närvirakkude läheduses, kuhu ka päästev verevarustus saabub veel läbi filtri. Tagajärjeks on Alzheimer – terve inimese «viimane» haigus.

Tõsi, immuunsusarme organism küll osaliselt parandab (isegi genoomi kirjutab rakk vajadusel ise ümber), aga ilma välise abita ta sellest šokist päris üle ei saa. Samas on teadus nüüd võimeline ka paljuks muuks, kasvatama kolmandad hambad ja isegi terved organid, või teha kromosoomisiseseid geenmodifikatsioone aluspaari täpsusega.

Üheks «punase» biotehnoloogia pioneeriks oli juba Alexander Bogdanov, varajase bolševismi suurkuju. Ta jõudis rajada terve hematoloogiainstituudi ja verevahetust enda noorendamiseks edukalt ka katsetada. Põhimõtteliselt ei ole evolutsioon otseselt piiranud inimese võimalikku eluaega organismi konstruktsiooni mõttes.

Vananemisega seostuvate geenide säilimine eri liikide puhul piki evolutsiooniahelat viitab pigem loodusliku valiku survele indiviidi kõrvaldamise suunas. Seega pole «tehniliselt» sugugi välistatud inimese eluea pikenemine üle senise 122-aastase maksimumi. Ilmselt tänu rakubioloogia arengule on (mitte)vananemise molekulaarsete aluste uurimise maht maailmas viimasel kümnendil jõudsasti kasvanud, vt näiteks vastavate märksõnade esinemist immunoloogia- või neurobioloogiaalaste tööde tsiteeringutes.

Just neid kahte valdkonda võib pidada prioriteetseteks juba praeguste põlvkondade elujõu tuntaval pikendamisel. Ilmselt oleks uurimistöö ja investorite huvi kasv veelgi kiirem, kui seda ei piiraks paljud reeglid, eriti inimkatsete osas. Siiski on märgilise tähendusega Cynthia Kenyoni, ülalmainitud «vananemisgeenide» tuvastaja töölevõtmine Google California Life Companysse, samuti laborite arendamine väljaspool USAd ja selle juriidilisi piiranguid.

Vastav eksperimentaalne töö Eestis saab kasutada «teaduse rahvusvahelistumist» ida suunal, võimalusi on Ingerimaast komideni, selle asemel et raha ära kinkida Rootsi, Saksamaale või Šveitsi. Kuigi inimese toimekuse ja eluea pikendamine tundub harjumatult radikaalne, hakkab selle teema püstitamise taustal ometi ilmnema rahvuste, ettevõtluse, kultuuri ja ka teaduse eristumise ajutine iseloom tsivilisatsiooni ajaloos.

Mitmed publikatsioonid vananemise ja molekulaarbioloogiliste seoste kohta on ka Eestist pärit, aktiivsed inimkatsed piirduvad siiski teadusrahastamise reformide ja akadeemilise kodusõja õhutamisega. Kui tahes nutikad strateegiad ega maksuraha juurdelunimine ei aita suurt midagi niikaua, kui ei soovita hinnata kriitiliselt, ekspert-taotleja dialoogi vormis mitte ainult projektide eesmärke, vaid ka esitaja eelnevate tõotuste täitmist.

Vaatamata aastakümneid kestvatele lubadustele ja kõigi meetmetega poputamisele ei tooda me ei erakordseid kütuseelemente, odavaid päikesepaneele ega HIV vaktsiini. Hästi sissetöötatud praktika projektide analüüsiks on olemas kasvõi teaduskraadide kaitsmise rituaalide näol, samuti esimeste tippkeskuste ja infrastruktuuri voorude pretsedendid. Millegagi võiksid väidetavalt viimase reformi jooksul juurde palgatud 800 teadusametnikku ka hakkama saada.

Alternatiivne variant oleks see 20 000 ja bürokraatia pealt säästetu anda otse teadlase kasutada, millest osa tuleks tal oma äranägemisest mööda kas rühmatööks või kaugematele kolleegidele edasi delegeerida. Võib-olla kujundab selline üleminekuperiood kellelegi ka hädavajaliku kollegiaalse ja avaliku tunnustuse.

Seotud lood
    18.11.2014 20.11.2014
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto