Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jevgenia Värä: tilk mett tõrvatünnis

Jevgenia Värä FOTO: SCANPIX

Kahe üpris tuntud vene ajakirjaniku astumine Isamaa ja Respublica Liidu ridadesse, eesmärgiga püüda parlamendikohta, tõi kaasa tuliseid arutelusid nende kolleegide seas ja laiemaltki. 

Eriti arvestades seda, et kui venekeelse «Aktuaalse kaamera» juhi Maksim Rogalski – kes kandideerimisotsuse tegemise ajaks oli läinud isapuhkusele – ambitsioonide kohta oli juba mõndagi teada (meenuvad nii tema üleskutsed keelata Eestis Venemaa telekanalid kui ka aktiivne võitlus kooseluseaduse vastu), siis Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja hoidis oma plaane viimase hetkeni saladuses.

Hoiduksin hinnangut andmast, kui mõistlik kolleegide niisugune samm oli. Selle tagajärgi tuleb ju harutada ikka neil endil. Ent kui võtta arvesse kasvõi asjaolu, et vähemalt valimiskampaania ajaks tuleb neil oma kutsetööst loobuda, Eesti meediaturg aga on pisike ja valimistulemused ennustamatud, on selge, et see otsus ei saanud tulla lihtsalt.

Minu jaoks näib huvitav eelkõige see, millest selline samm riigikogu vähim «venestatud» erakonna poolt kõneleb. Rogalski ja Ladõnskaja kõlav kandideerimine (ning muuseas, niipalju kui meie väljaandele teada, kandidaatide seisukohalt just mitte kuigi perspektiivikatel tingimustel) kõneleb sellest, et IRLi kogu juhtkonnal tuleb teha pingutusi, et parteiline joon värskeltküpsetatud kaasvõitlejate edušansse kohe maha ei mataks. Kas see ka korda läheb? Jumal seda teab, kuid veel nelja aasta eest ning ka kohalikel ja eurovalimistel poleks IRL selle peale lihtsalt välja läinud, vaid kartnuks oma tavavalijaid segadusse ajada.

Keda peaks tänama IRLi ning varasemal ajal Reformierakonna sellise läbimurde eest vene suunal? Kas tõesti on põhjuseks kooseluseadus? Mulle näib, et murrangule aitasid eelkõige kaasa siiski mitte seksuaalvähemused, vaid tsentristid ja sotsid ühes oma valijaskonnaga. Pärast Yana Toomi sensatsioonilist valimist europarlamenti, pärast seda kui Jevgeni Ossinovskit mitte üksnes ei seatud ministritoolile, vaid arglikult osutati temaga isegi peaministrikoha poole, ei juhtunud ju midagi – Emajõgi ei hakanud vastassuunas voolama, Toompea ei löönud vankuma –, ning ka teised erakonnad asusid end julgemalt vene auditooriumi poole pöörama.

Kui üks juba mängib suurt mängu, tulevad ka teised järele. Selles mõttes võib Maksim Rogalski ja Viktoria Ladõnskaja kandideerimist pidada positiivseks ilminguks. Kui mitte kandidaatide eneste jaoks, siis ühiskondliku meeleolu seisukohalt igatahes.

20.11.2014 22.11.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto