Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mees, kes tellis kaks espressot

Jim Jarmuschi filmis «Võimu piirid» (2009) kehastab Isaach De Bankolé salapärast erakut, kes tegutseb väljaspool seadust. FOTO: Kaader filmist

See nimi ei ütle sulle ehk midagi, aga sa saad kohe aru, kellest jutt, kui pilti näed, öeldakse mulle Isaach De Bankolé tutvustuseks. Nii ongi. Teate küll, see mustanahaline mees Jim Jarmuschi filmist «Kohv ja sigaretid», seesama, kes tellib «Võimu piirides» pidevalt kaks espressot kahes eraldi tassis.

Bankolé on üks PÖFFi peakülalisi ja kolmapäeval linastus siin pidulikult ka ungari sürrealisti Szabolcs Hajdu uus linateos «Miraaž», kus Bankolé mängib peaosalist, Aafrika jalgpallurit Francist, kes põgeneb politsei eest Ungari maakolkasse. Hargnema hakkab parajalt absurdne seisundifilm, kus Francisel tuleb rinda pista madjaritest farmerite ja nende võimumängudega.

Kohtume Bankoléga Nordicu hotelli kohvikus. Tellime kolm espressot ja kaks klaasi vett.

Kas tellite nüüd alati kaks eraldi espressot?

Jah!

Ja milline on ettekandjate reaktsioon?

Enamik küsib, kas te mõtlete topeltespressot. Ma ütlen, et ei-ei, kahte tavalist. Sellest enamasti ei saada aru ei Pariisis ega USAs. Kuigi ükskord Ühendriikides kohtasin kelnerit, kes vastas, et «jaa-jaa, ma tean küll, see pole sama». Tema muidugi oli itaallane. (Naerab südamest.)

Miks ikkagi joob teie mängitud Lone Man kaht espressot eraldi?

Täpselt! Miks? Ma küsisin sellesama küsimuse ka Jim Jarmuschilt, kui ta andis mulle lugeda oma filmi 20-leheküljelise kokkuvõtte. Jim vastas, et nägi mind nii tegemas, kui me väljas käisime.

Nii et hoopis teie tellisite kaks espressot?

Jah! Ning Jim võttis selle üle, kuna ta on suurepärane vaatleja, ja kasutas seda karakteri kujundamiseks, kuna on vaja, et teatud inimesed missioonil oleva Lone Mani ära tunneksid. Kuid mina tellin kaht espressot alates ajast, kui töötasin Pariisis kelnerina ja avastasin, et kui võtta ühe tassi kohta kahekordne kogus kohvipulbrit, on esimese tassipoole vesi tugevama maitsega kui teise tassipoole vesi. Seetõttu on kahes eraldi kohvis tegelikult rohkem kofeiini kui ühes duubelespressos.

Nii et sellisele kohvisõltlastele nagu mina on kaks eraldi espressot igal juhul parem valik.

(Meie lauda saabub kolm espressot ja kolm klaasi vett. Ettekandja asetab kolmanda espresso tühja tooli juurde. Bankolé tõstab selle enda ette.)

Ja muide, on veel üks väike detail. Pange tähele, kui filmi uuesti üle vaatate: seal on alati vaid üks lusikas, mitte kaks.

Kuidas te «Miraažiga», mis on üks teie viimaseid filme ja mida te ka PÖFFil esitlete, rahule jäite?

Ma hindan väga selle režissööri Szabolcs Hajdu mõtlemist. Olen 30 aastat töötanud koos erinevate režissööridega ja julgen öelda, et see oli tõesti esimene kord, kui ma arvasin, et töötan inimesega, kes saab minust aru. No vähemalt ta jättis sellise mulje. Kuid lõpuks tegi ikkagi midagi täiesti erinevat, vaid seda, mis ta enda peas oli.

Kuid tulemus on ju hea?

Jaa, see on okei. Võib-olla ei olegi alati vaja, et sind mõistetaks. (Naerab.)

Mida te mõistmise all mõtlete?

Ma mõtlen, et kui me saame hommikul kokku ja räägime tööst: arutame rolle, misanstseene, karaktereid. Ma pakun välja mingi idee ning Szabolcs lubab, et proovime. Kuid lõpuks me ikkagi ei proovi neid asju. See on juba aususe küsimus. Lõpuks ma ei saanud enam aru, kas see on tõlkes kaduma läinud või mis (keelebarjääri tõttu töötasid Bankolé ja Hajdu vaid tõlgi vahendusel – E. K.). Või on Szabolcs keegi, kes kuulab, aga teeb ikka seda, mis ta ise tahab. Ma olin väga skeptiline juba siis, kui kohtusin Cannesʼis selle produtsendiga, kuna mulle ei meeldinud see lugu, sest seal polnud lugu.

«Miraažis» pole lugu?

On lugu, kuid see lugu toimub rohkem vaataja peas. Küsimus on, kui palju suudab vaataja karakterile kaasa elada ja oma peas lugu tunnetada.

Mõistan, et stsenaariumi esimeses versioonis oligi lugu tugevam, kuid siis kohtus režissöör teiega ja kirjutas teise versiooni, milles lugu muutus.

Täpselt nii. Ning seda ühenduslüli, mida ma tahtsin kõigi nende karakteritega luua, ei olnud enam seal.

Nii et teie karakterist Francisest oli saanud rohkem nagu üksildane uitaja?

Jaa!

Ehk on see nii tänu teie isiksusele? Ka Michael Mann kirjutas ju pärast teiega kohtumist oma karakteri «Miami Viceʼis» täiesti  ümber. On neid režissööre veel, kes nõnda on talitanud?

Võib-olla on tõesti asi minus, kuid jah, seda on juhtunud korduvalt. Parim oli inglise režissööri Nicolas Roegi filmiga «Pimeduse süda». See on sama Joseph Conradi romaan, millel põhineb ka Coppola «Tänapäeva apokalüpsis». Lugesin stsenaariumit ja ei tahtnud üldse seda filmi teha.

Elasin toona Pariisis ja kirjutasin Roegile Londonisse kolme lehekülje pikkuse faksi põhjustega, miks ma ei soovi seal mängida. Kaks tundi hiljem saabus minu agent ja teatas, et Roeg tahab mind näha. Uurisin, kas ta ei saanud faksi kätte. Sai. Mõtlesin, et see mees peab olema hull, ja sõitsin Londonisse. Rääkisime poolteist tundi. Tõusin püsti ja ütlesin, et aitäh, Nicolas, kuid ma ei taha selles filmis osaleda. Roeg tõusis ka püsti ja me kätlesime, aga tema lihtsalt ei lasknud enam minu käest lahti. (Bankolé demonstreerib minu peal, kuidas – E. K.)

Lõpuks, kui olime veel 50 minutit rääkinud, nõustusin. Nädala pärast saabus uus stsenaarium, kus olid sees kõik muudatused, millest rääkisime. Võte sujus suurepäraselt ja me saime hästi läbi.

Olete töötanud nii Jim Jarmuschi kui ka Lars Von Trieriga. Kuidas on koostöö nendega laabunud? Kas on õnnestunud samuti stsenaariumit muuta ja oma ideid sisse tuua?

Jimiga toimub meil alati töö peamiselt proovide käigus. Ta armastab väga proovide ajal näitlejaga töötada. Näiteks «Võimu piiride» stardipunkt oli ikka väga udune. Meil oli olemas ainult 20-leheküljeline kokkuvõte, stsenaariumit kui sellist aga mitte. Kuid proovide käigus hakkasid lisanduma uued näitlejad ja uued karakterid ning Jim kirjutas igal õhtul uue dialoogi.

Kas vastab tõele, et peatasite kord võtte koguni kaheks tunniks, sest ei nõustunud Jarmuschiga. Mis juhtus?

Seal oli dialoogi küsimus. Kuna Lone Man räägib väga vähe, peab kõik olema eriti täpne. Ja ma ei mõtle mitte ainult enda, vaid ka teiste dialoogi. See oli Gael García Bernali dialoog. Ta pidi ütlema stseeni lõpus mingi lause, kuid ma tundsin, et see on võimatu, sest nii tapaks ta kogu karakteri.

Peatasime võtte, arutasime, tegime lõunapausi. Produtsent oli juba närviline, rääkis, et aeg on raha. Lõpuks Gael ikkagi ei öelnud neid lauseid. Mitu nädalat hiljem helistas mulle Jarmusch montaažiruumist ja tänas selle eest.

Aga Lars Von Trier ja «Manderlay»?

Ka Lars usaldas mind. Tema on suurema osa ajast ise ka operaator, mis tähendab, et ta filmib ja jagab samal ajal näitlejatele kaamera tagant korraldusi. See ajab algul näitlejat natukene segadusse ja sellega on keeruline harjuda. Kuid see on tema viis töötada.

Üldiselt on Trieriga aga võtteplatsil väga lõbus, ta on väga naljakas mees: me olime kõik naerust kõveras. Aga see on see osa Trierist, mida keegi ei tea, üldiselt ju arvatakse, et ta on selline pain in the ass.

Kas teid ootab koos Jarmuschi või Trieriga ees veel mõni film?

Hetkel mitte. Ma tean, et saame kindlasti tulevikus veel kokku, sest oleme ikkagi sõbrad. Loomulikult hoian nendega häid suhteid ning hoian silma peal sellel, mida nemad teevad, ja nemad teavad, mida mina teen.

Olete paljudes filmides mänginud Aafrikast pärit immigranti. Kas samastute nende karakteritega, tunnete, et nad on teile lähedased?

Ma ei arva, et nad on mulle lähedased, sest ma ei keskendu oma elus sellele, et olla erinev.  Ma olen rohkem huvitatud teemadest, millest enamik inimesi ei hooli.

Näiteks?

Näiteks juba keskkoolis huvitas mind teadus ning hiljem õppisin ülikoolis matemaatikat: lihtsalt selleks, et tõestada, et ma võin seda teha. Mitte et see valdkond mind väga haaranud oleks, kuid see oli lihtsalt suur väljakutse, kuna arvatakse, reaalteadused pole igaühele jõukohased.

Sellised kitsendused mulle ei meeldi. Arvan, et inimene, hoolimata sellest, kes ta on, loob oma reaalsust sellega, kuidas ta mõtleb. Ning seal pole mingeid piire. Pole vahet, ole sa sündinud lõunas, põhjas või läänes.

Kas näitlemine pakub teile endiselt väljakutset?

Näitleja suurim väljakutse on olla loomulik. Väljakutse pole mitte tegutseda (act – E. K.), vaid reageerida (react – E. K.). Ülim kompliment näitlejale on see, kui ta teeb midagi laval ja inimesed leiavad, et «see on nii loomulik». Väljakutse on taasluua seda, mis on intuitiivne, mida karakter tavaelus niikuinii teeks.

Vähemalt minu puhul on see väga matemaatiline. Karakter on nagu üks suur mitme tundmatuga võrrand: on antud mingid dialoogid, stseenid, teised näitlejad, kirjeldused, paralleelid elust, ning mina pean leidma lahenduse.

Teie rohukaupmehest isal oli kolm naist ja teid on kokku 17 õde-venda. Kuidas on selline suur Aafrika juurtega pere mõjutanud teie karjääri näitlejana?

Ma tunnen, et perekond muudab mind väga tugevaks. Ilma perekonnata ei oleks ma kuhugi jõudnud. Näiteks ema toetas mu näitlejaõpinguid Pariisis. Samas, kui mu perekonnas on mingi probleem, mõjutab see nii minu era- kui tööelu. Seetõttu tahan ma filmimise ajal olla kõigest sellest vaba.

Teisalt annab perekond palju tuge. Meie yorùbá kultuuris näiteks pole piiri elavate ja surnute vahel. Kuigi minu vanemad on siit maailmast lahkunud, on nad mulle ikka endiselt siin. Ning ma tean, kuidas nende käest lohutust saada, kuidas nende juurde teed leida, kuulda nende häält ja leida lahendus.

Millesse te usute?

Ma usun vaimu jõusse. Ma olen sündinud religioossesse perekonda, moslemi usku, kuid olen olnud huvitatud ka judaismist ja tegelenud joogaga. Mind paeluvad eelkõige religiooni filosoofilised tagamaad, kuid ma arvan, et pole olemas üht religiooni, mis oleks teistest kõrgemal. Selleks on hoopis iga inimese enda vaimujõud.

Bankolé ise on vändanud dokumentaalfilmi «Travelling miles: Cassandra Wilson», mis on nimekale džässlauljale pühendatud kontsertfilm. Pärast «Miraaži» PÖFFi linastust uuris publik, millise pealkirja paneks ta enda mängufilmile, kui ta selle lavastaks. Bankolé pakkumised olid «Ühe otsa pilet» või «Minu nimi on eikeegi».

Kolm espressot muide on juba külmad.

Ungari film «Miraaž», milles mängib Isaach De Bankolé, on kavas veel laupäeval, 29. novembril kell 19.30 Tallinna kinos Sõprus. Iirlase John Michael McDonaghi film «Kolgata», kus Bankolél on kõrvaosa, on kavas reedel, 21. novembril kell 21 Tallinna kinos Artis (kohal on ka näitleja ise) ja pühapäeval, 23. novembril kell 21.45 Tartu kinos Ekraan.

KAST

Isaach De Bankolé

57-aastane näitleja on sündinud Elevandiluurannikul, tema vanemad on yorùbá hõimu esindajad, pärit Beninist. 18-aastaselt kolis Pariisi, kus elas 20 aastat. 1997. aastal kolis elama New Yorki.

Tal on Pariisi Ülikooli magistrikraad matemaatikas ja Pariisi Cours Simoni teatrikooli bakalaureusekraad näitlemises.

Valdab inglise, prantsuse, saksa, yorùbá ja bambara keelt ning veidi itaalia keelt.

Filmirolle: «Black Mic Mac» (1985, rež Thomas Gilou), «Öö maa peal» (1991, Jim Jarmusch), «Otomo» (1999, Frieder Schlaich), «Kummituskoer: Samurai tee» (1999, Jim Jarmusch), «Kohv ja sigaretid» (2003, Jim Jarmusch), «Manderlay» (2005, Lars Von Trier), «Võimu piirid» (2009,  Jim Jarmusch), «Miraaž» (2014, Szabolcs Hajdu).

20.11.2014 22.11.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto