Ahto Lobjakas: riik või reservaat?

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Juhusel on suur jõud. Nii suur, et vahel jääb üle vaid tagantjärele tarkus. Eelmisel nädalal käis Eesti meediast läbi juhuslik uudis vene gümnaasiumist, mille lapsed käivad klassipilte tegemas ajaloomuuseumis NSVLi ja ENSV vappide ees, mis on osa Evald Okase nõukogudeaegsest hiigelpannoost. Juhuslik on uudis sellepärast, et tegemist on ühe kooli ühe veidi kummalise tavaga, mis on kestnud aastaid uudiskünnist ületamata. Juhuslik on see lugu aga palju sügavamas mõttes. Ta on rebitud välja kontekstist, milleks on meie venelaste igapäevane sisseelamine Eesti riiki, mis aga uudistesse ei jõua.

Aga esimeselt, juhuslikult pildilt on puudu palju enam. Esiteks see, et märkamatult hargneb meie silme all 1991. aastast toiminud ühiskondlik kokkulepe. Kokkuleppe koha on hõivanud küsimus rahvuslikust leppimisest, sõnastatud kui küsimus eestlaste leppimisest venelaste osalusest ühiskonnas.

Ma ei usu, et mõistetakse, kui ohtlik see on Eesti riigile. Kindlasti ei mõista seda @taaviroivas, kes juhuslikku uudist suuremaks tviitis, et võtta Keskerakonnalt punktivõit. Seitse ja pool kuud peaminister olla on siiski väga lühike aeg.