Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nils Niitra: firma, mitte kirik

FOTO: Urmas Nemvalts

Kuulun katoliku kiriku liikmeskonda, ent olin kunagi luterlane. Lahkunud peapiiskop Andres Põder ristis ja leeritas mu. Neil päevil valib Eesti Evangeelne Luterlik Kirik endale uue peapiiskopi ja vaieldakse selle üle, kas ja mismoodi peaks kirik olema avatum. Ükskõik kumba teed ka ei mindaks, näib EELK liikmeskonna vähenemine pöördumatu protsessina. 

Avatuse või suletuse küsimusest palju olulisem on minu meelest see, et kirikul oleks väärikus, et kirik oleks jõuline oma väärtuste, seisukohtade ja huvide kaitsmisel. Ent selle asemel näen ma täielikku mannetust.

Kõigepealt lastakse omal ajal abielurikkumise pärast Narva saadetud kirikuõpetajal anda garantiisid, mis viivad koguduse tohututesse võlgadesse. Seejärel ei võta konsistoorium ette midagi muud peale sellesama kirikuõpetaja süüdistamise ning laseb võlaintressil aastate kaupa edasi tiksuda. Kogudus tegi, kogudus vastutagu. Ah et kirik läheb ka müüki? Mis sealʼs ikka! Ning kõige tipuks kuulutab kogudus end pankrotis olevaks ja likvideerub.

Ma ei kujuta ette, millises elevandiluust tornis elavad EELK kirikuvalitsuse kontoris istuvad inimesed, aga avalikkusele on nad andnud selge sõnumi: kirik on nõrk, ükskõikne ja hale.

Kui EELK ja kogudus ei võta midagi ette oma tähtsaima füüsilise vara, pühakoja kaitsmiseks oksjoni eest, siis kuidas suudab seesama seltskond toetada ja ravida inimhingi?

Koguduse likvideerime ja kirik mingu, aga äri on vaja edasi ajada, ja sestap kantis sellesama kõike koguduse kaela ajava EELK firma Kiriku Varahaldus ühe koguduse kinnistutest oma kontrolli alla. See kinnistu on midagi väärt, sinna tuleb arendus, tühja sest kirikust! Samasuguseid alatuid nippe kasutavad ka kõige tavalisemad kantpead.

Mulle tundub luterlik kirik järjest enam mingi varahaldusorganisatsioonina, mis käitub nagu firma. Et liikmeskonna kahanemine on paratamatus, siis milleks üldse jännata mingi Narva väikekogudusega. Kinnisvara kirikul aga jagub ja äri tahab tegemist.

Ütlen otse välja, et ma ei usu, et uus piiskop lahendab kiriku identiteedikriisi peamise põhjuse – luterlikul kirikul nimelt polegi enam identiteeti. Reformatsioon, milleks ta loodi, on läbi! Talurahvas õppis juba ammu lugema ja kirjutama. Luterlus on ka liturgilises plaanis seitsmepenikoormasaabastega lähenenud katoliiklusele ja tekib küsimus, mis neid veel üldse eristab Rooma kirikust, millest nad omal ajal lahku lõid.

Järjest enam kõlab ka luterlaste hulgast hääli, et ehk oleks võimalik katoliku kirikuga tihedamat koostööd teha, sõlmida näiteks mingi koostööleping. Ja katoliiklaste vastus on lihtne ja selge: lõpetage juba ammu lõppenud reformatsioon ja lihtsalt liituge taas katoliku kirikuga. Nii lihtne see ongi. Ja minu kui reakatoliiklase jaoks pole nii ehk naa mingi tõsiseltvõetav kirik säärane, kes jätab oma pühakoja niimoodi pankrotipessa.

24.11.2014 26.11.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto