Sisukord
Arvamus
Postimees

Raul Rebane: “Tuhat eurot rahakotti, rasvane kana igasse potti!“

4 min lugemist
Raul Rebane. FOTO: Heiki Rebane / BNS

Kuidas kolm kuud enne riigikogu valimisi nupud laual asetunud on, vaatles meediaekspert Raul Rebane.

Kui vaadata riigikogu valimisi kui erakondlikku jutustust Eestist, siis suur jutustamine ei tohiks veel käimas olla. Plakateid küll on, aga saateid, debatte veel ei ole. Kõiki kandidaategi ju ei tea ja tundub, et suur möll toimub kunagi hiljem.

Siin ujun vastuvoolu ja usun, et Suur Jutt on paljuski räägitud. Selle on erakonnad juba ära teinud oma sõnumite ja käitumisega. Eelseisva kolme kuu infoküllastus, kui tõesti midagi erakordset ei juhtu, Eesti maailma enam radikaalselt ei muuda. Aga kui otsida viimaste aastate suurt, suunda muutvat nähtust, siis ühe leiame kindlasti, ja see on seotud Keskerakonnaga. Nad ei ähvarda enam võita.

Krimmi vallutamine Venemaa poolt pani Edgar Savisaare võimatu ülesande ette: ta peab Eestis üritama peaministriks saada ilma eestlaste toetuseta. Kohalikke valimisi analüüsides on ka vähenenud noorte ja, mis veel hullem, naiste armastus KE vastu. Viimane Emori uuring näitas ka märke, et seni nii kindel Savisaare «Vene müür» on hakanud murenema.

Boroditši, Laaneti, Riisalu, Vakra ja teiste selliste hääletoojate äraminek teistesse erakondadesse on ka puhtmatemaatiliselt ära kaotanud üle 20 000 hääle. Nende kompenseerimine lihtne ei ole.

See on viinud olukorrani, kus erakonna juhtivat meediaväljundit, Tallinna Televisiooni vaadates tekib kahtlus, et erakonna valimisloosungiks võiks vabalt olla «Krõmnaš!». Ega kuskilt mujalt kui selle idee toetajate hulgast suuri hääli tulemas ei ole. Seega, peaks ime olema, kui KE kohtade arv riigikogus ei väheneks, võimalik, et tuntavalt.

Seda ohtu tunnetavad nad ka ise ja see on viinud meeleheitlike sammudeni. Pealinna busside ülemaalimine Keskerakonna noortekogu liikmete nägudega ja selle nimetamine teavituskampaaniaks on midagi, millele raske nime anda. Kui Eestis oleks kasutusel valimiskampaaniate küünilisuse indeks, siis see aktsioon oleks päris tipus või tipu lähedal.

Kui keegi sooviks maalida Keskerakonna tänast seisu, siis võiks see olla Simson ja Ratas istumas käsikäes mere kaldal ootamas päikese loojumist.

Teistele peaks riigikogus jagada olema vähemalt 80 häält, mida on päris palju. Nüüdseks peaks ka suurem erakonnavahetuskampaania lõppenud olema ja jõuvahekordadest pilt selgem.

Kõik kolm suurt, Reformierakond, IRL ja SDE torkasid silma eriti aktiivse uute liikmete juurde hankimise kampaaniaga ja saavutasid siin ka edu. Rahvasuus sai see aeg nime «põgenemine riigikokku». Ilmselt leiavad paljud uued tulijad seal ka turvalise pesapaiga.

Kui 2003. aasta riigikogu valimised on meelde jäänud Res Publica tulemisega, 2007 oli «viie jõukama hulka» jõudmine, 2011 ei meenu enamikule millegi erilisega ja ka 2015 dominantne lugu on veel lahtine. Hetkel valitsevad mitte suured narratiivid, vaid sotside «Prügikasti-Tammsaare» sarnased lood. Teemade domineerimise peale algab kohe võitlus ja nagu valimistel ikka, mis ühele toit, on teisele mürk.

Viimase aasta rahvusvahelised sündmused ja Venemaa agressiivne retoorika Eesti suunas ütlevad ühe teemana ette turvalisuse, aga see ei pruugi üldse mitte kõigile meeldida. Pikantses olukorras on sotsid, kes kangesti tahaksid vene hääli, aga see eeldaks teatud paindlikkust. Tuletame meelde, et juba on antud sõnum, et nad on pärast valimisi valmis koostööks kõigiga, ka Keskerakonnaga. Osa hääli läheb sellega kaotsi, kuskilt tuleb ehk juurde. Kuhupoole joont pluss tuleb, on praegu ebaselge. Pikas perspektiivis on olulisem see, kellelt tuleb pluss, kellelt miinus.

Reformierakond on avalikkuse silmis kõvasti komistanud (Eerik-Niiles Kross, Jürgen Ligi, Ämari lennuväljal filmimine), aga põlv veel vastu maad ei ole, kaugel sellest. Praegused märgid viitavad valimisvõidule, võimalik, et suurele võidule. Tunnetuslikke tugevaid vastaseid on neil üks ja see on tüdimus nende pikaaegsest valitsemisest. See tunne nendel valimistel ei pruugi otsustav olla, sest Reformil on ka tugevaid sõpru, eelkõige Edgar Savisaar ja tumedad pilved idataevas. Nende murede kompensaatorina on RE siiani andnud kõige usutavamaid sõnumeid.

IRL on endiselt hädas ühise identiteediga. Isamaa pakuks valijale ilmselt rahvusturvalist Eestit, Res Publica pakub majanduslikku helgust. Arusaadavaid sõnaühendeid, mis need kaks suunda ühendaks, veel leitud ei ole. Mingi hingeline auk jäi kindlasti ka Krossi lahkumisest, aga see pole kindlasti katastroof. Hinnang sellisele käitumismudelile võib hoopiski muutuda, ehk tänane kaotus võib olla homne võit.

Kampaania pole küll veel õieti pihta hakanud, aga juba on detsibellid laes. Praegused märgid näitavad, et võib kiskuda koledaks. Panen lipsu ette ja lähen õhtul «Foorumisse» teiste peale karjuma – see on kindlasti huvitav, aga mitte armas. Juba on kõlanud ka pretsedendituid solvanguid, näiteks ühe naisministri aadressil saates «Meedia keskpunkt».

Soovitus oleks, et katsuks jätta ruumi ja ei põletaks kõiki suhtesildu. Erakondadel on erinevad vaated, aga ega inimesed nii erinevad olegi. Seda näitab nendesamade inimeste probleemideta kulgemine ühest erakonnast teise, teisest maailmavaatest kolmandasse.

Teine soovitus on teraselt jälgida, mida teile pakutakse. Kui hakkate kohtama lubadusi stiilis «tuhat eurot rahakotti, rasvane kana igasse potti!», siis teadke, et teid peetakse idioodiks. Selliste asjade aeg võiks 2014 ikka läbi olla. Aga kui nad hääli toovad, siis süüdi pole poliitikud, vaid meie ise. Ahne valija on küll valimisteoreetiline termin, aga kas me ikka tahame selles populismipetetute kastis olla?

Kooseluseaduse arutelu, milles kõlasid ka tuntud poliitikute suust lausa keskaegsed väited, ja venekeelse kanali põhiliselt müütidel põhinev diskussioon näitasid, et ka siin oleks vaja midagi teha. Kui poliitiline võitlus toimub mitte teadmiste, vaid tõekspidamiste alusel, siis head siit tulla ei saa. Paneme siis endale korraks kraadiklaasi alla.

Ettepanek on suurendada taustainfo hulka kandidaatide kohta lihtsa aktsiooniga. Teen ettepaneku, et kõik kandidaadid avaldaksid oma erakonna kodulehel viie raamatu pealkirjad, mida nad viimati on lugenud. See annaks olulist lisainfot valijatele ja oleks abiks ka ajakirjanikele. Mure, et keegi valetab ennast targemaks, väga suur ei ole. Kandidaadi varianti on ju võimalik alati kontrollida.

Kui keegi enda loetud asju ei avalda, siis võib sellel olla mitu põhjust. Ju tal pole kibeda valimisvõitluse ajal aega lugeda olnud või on ta eeskuju võtnud ühe laulutüdruku klassikasse jäävast telelausest «Miks ma peaksin lugema, mul on endalgi mõtteid!».

Kokkuvõtteks. Kogu eelneva ajugümnastika saab muuta mõttetuks üks grupp inimesi ja need oleme meie, valijad. Mingite piirkondade, eelkõige Tallinna suurte piirkondade, ebaühtlane valimisaktiivsus võib märgatavalt muuta riigikogu koosseisu. Tugevate poliitiliste vastasseisude puhul on tavaline, et minnakse valimistel oma kandidaati kaitsma, ja praegu vastasseise jätkub.

Mittevalimine on ka valimine, see lihtne tõde juhtigu meid urni või Eesti moodi arvuti juurde. Nii saamegi selle, mille oleme ära teeninud.

Seotud lood
    26.11.2014 28.11.2014
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto