Sisukord
Arvamus
Postimees
29.11.2014
Eesti Eesti astub Balti riikide ühisest miinitõrjeüksusest välja Horoskoop dilbert Mälumäng male Seeneliike arvatust vähem palju õnne Taavi Rõivase ründaja haihtus öösse tagakülg Eesti lühiuudised Eesti lühiuudised Eesti lühiuudised Savvusannanaanõ Rahvusvaheline mees Muuli läheb «karja» Kirikutorni pikkune jumalamees Majandus Täiuslikud mänguväljakud igale vanusele Välismaa Chirtoacă: jääb mulje, nagu kandideeriks Putin meie parlamenti Moldova valib ida ja lääne vahel Moldovlased eelseisvatest valimistest ja riigi tulevikust Välismaa lühiuudised Arvamus Postimees 1924. aastal Kalle Muuli: IME Kremlis Päeva karikatuur Tõnu Viik: essee valitsemise nutikusest Rahvusvaheline mees Savvusannanaanõ Muuli läheb «karja» Kirikutorni pikkune jumalamees Juhtkiri: ka ajakirjanik võib valida poliitikukarjääri Marti Aavik: Must reede ja Eesti viga Mart Kivastik: seletuskiri Kultuur Lapini ilmumine rahvale Luulehetk – hetk luules Maksimov! Jätke meelde: füsikokeemia on kõikvõimas! See mõjutab ka laisku! Nädala plaat. Monarhi dub Nädala plaat. Hullumaja puhvet Aja auk. Band Aid 30 Kui tallinn oli maailmalinn Sport Spordi lühiuudised Kas Alaveri süsteem töötab? Poltoranin annab vastuse Vigastustest räsitud Rock alistas lisaajal Tarva, Kalev samuti hädas vigastustega Hull naine ja eesti keel Tarbija Mis on «edukas» vananemine? AK Lapini ilmumine rahvale Peeter Langovits: Tipp-TV juhtum Nädala plaat. Monarhi dub Maksimov! Jätke meelde: füsikokeemia on kõikvõimas! See mõjutab ka laisku! Aja auk. Band Aid 30 Nädala plaat. Hullumaja puhvet Kui tallinn oli maailmalinn Tõnu Viik: essee valitsemise nutikusest Homod kolivad kokku Lasteaiadetektiiv Hamburgi- trett Arter «Laulukarussell» saab taas hoo sisse Vaheldus rikastab Horoskoop Raamaturingiga emakeeleõpetaja Polpo heategevuslik õhtusöök Ehe Eesti ehe Öise Lasnamäe uusromantika Eksootilise sugulasena Tadžikistanis Sügistalvine grillipidu Ratastel koduga ümbermaailmareisile Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tõnu Viik: essee valitsemise nutikusest

5 min lugemist
Tõnu Viik. FOTO: Peeter Langovits

Peaminister Taavi Rõivas kirjutab, et Eesti senine edu on nutika valitsemise tulemus («Sihime Põhjala kiireimat kasvu», PM 12.11). Eesti edenemist ei ole tõesti suurt millelegi muule rajada kui tarkusele ja nutikusele, sest suurt jõudu meil inimeste hulga ega loodusvarade näol ei ole. Aga kui küsimusega konkreetseks minna, siis kui nutikalt me ikkagi oma elu korraldame? Kas oleme sama nutikad kui lääneriigid keskmiselt või nagu Põhjamaad? Veel nutikamad? Kas me praegune nutikuse tase vastab ülesannete raskusele? Ja kui nutikad me õigupoolest peaksime olema, et õnnestuks üritus, mis Eesti Vabariigi loomisega algas ja taastamisega jätkus?

Aga täpsustagem lähteülesannet. Mis peaks Eesti Vabariigi valitsemisel õigupoolest õnnestuma? Korrakaitse, hoolekanne hädasolijate eest, infrastruktuuri loomine …? Mõistagi, aga kõige olulisem, kõiki teisi eesmärke hõlmav poliitiline siht on meil vastavalt põhiseadusele eesti rahva, tema keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Loomulikult on vaja, et kestaks riik ja tuleks toime kõigi oma funktsioonidega, aga see on ainult eeldus veel tähtsamale – et kestaksid inimesed, kes soovivad Eestis elada, eesti keeles rääkida ja lapsi kasvatada. Ja et see soov kestaks läbi inimpõlvede.

Küsime nüüd uuesti: kui targalt ja nutikalt me selle eesmärgi poole liigume? Mõistagi pole enamik rahva püsimajäämisega seotud majanduslikke, demograafilisi ja muid protsesse valitsuse otsustada, kuid nii nagu majanduseski, on valitsuse kohus teha kõik endast sõltuv, et need protsessid võiksid ja saaksid olla eesmärgipärase tulemusega. Valitsus ei saa küll ise lapsi sünnitada, kuid tal võib õnnestuda luua tingimused, mis seda piisavalt suure hulga inimeste puhul positiivselt mõjutaks. Ressursside nappuse olukorras on õnnestumine otseselt seotud sellega, kui nutikalt me kasutame neid väheseid hoobasid, mis meie käsutuses on.

Milliste väljakutsetega peaksime üldse tegelema, et põhiseaduslikku eesmärki saavutada? Kas looma võimalikult atraktiivse ettevõtluskeskkonna ja hoidma riigieelarve tasakaalu? See on tõenäoliselt oluline, aga päris kindlasti mitte piisav. Mulle tundub, et põhiseadusliku eesmärgi valguses tuleks strateegiliselt adresseerida rahvastiku kahanemise, vananemise ja väljarändega seotud küsimusi, uuesti hinnata oma tegevuspõhimõtteid hariduse, teaduse ja kultuuri rahastamisel. Me peaksime oskama vastata küsimustele, kuidas teenivad praegused kultuuri või teaduse rahastamise põhimõtted meie püsimajäämise eesmärki. Milles see seos täpsemalt väljendub ja kas senine rahastusmudel on peamisest eesmärgist lähtudes optimaalne? Mis rahvastiku vähenemisse puutub, siis kui kaugel on rahvaarvu kriitiline piir, pärast mida enam rahvusriiki üleval pidada pole võimalik? Mida teeme, et see piir kätte ei jõuaks?

Väljaränne on suuresti vaesusega võitlemise teema. Eesti vajaks majandusmudelit, mis oleks ühtaegu nii ettevõtlust arendav kui ka inimesi säästev. See on aga erakordset nutikust nõudev ülesanne, sest paljude majandusteoreetikute arvates  tuleb valida üks või teine. Võib-olla tuleb keskenduda hoopis sisserändele? Võib-olla veel midagi kolmandat? Kuid meie teema seisukohalt on oluline märgata, et seda sorti probleemiasetus nõuab hoopis teist sorti mõtlemist kui optimeerimisülesanded väljakujunenud rahastamispõhimõtete raamides.

Ainult väga väike hulk riike on aastatel 1960–2009 suutnud sooritada arenguhüppe, millest unistame ka meie nagu kõik teisedki: liikumine väikese sissetulekuga riikide hulgast suure sissetulekutega riikide hulka. Miks õnnestub see nii vähestel riikidel vaatamata sellele, et kõik seda soovivad ja selle nimel tegutsevad? Mida tehti Jaapanis, Lõuna-Koreas, Singapuris, Taiwanis ja mõnedes Euroopa riikides teisiti kui seal, kus edu ei saavutatud? Üldistavalt võib öelda, et nad ei teinud nii nagu teised, vaid mõtlesid ise välja ainult neile sobivad lahendused. Ja mis veel olulisem, see, mille nad välja mõtlesid, hakkas tööle. Selle kaudu võiksimegi nutikust määratleda: see on võime ise välja mõtelda midagi niisugust, mis tööle hakkab.

Kas Eesti poliitikakujundajad on võimelised midagi niisugust välja mõtlema, mis tööle hakkaks? Ärgem unustagem, et tegemist on topeltülesandega: saavutada nii majanduslik hüpe kui ka rahvuse säilimine. Juba ainult ühega neist hakkama saamine eeldab, et Eesti Vabariigi valitsus on Euroopa «keskmisest» valitsusest oluliselt nutikam. Mõlema ülesande lahendamine korraga tähendaks ühte suuremat valitsemisimet 21. sajandil.

Kas meie praegune nutikuse aste vastab meie ees seisvaülesande erakordsele keerukusele? Võime vist öelda, et meie poliitikud on pühendunud ja ausad professionaalid, kes teevad oma tööd suuremate apsakateta ja sageli riigimeheliku südametunnistusega. Piinliku täpsusega järgitakse demokraatia reegleid ja protseduurieeskirju. Need kõik on ka tulemusliku valitsemise olulised komponendid. Ka tehnoloogiate kasutuselevõtus suudab Eesti riik päris innovaatiline olla, ning siin võime ehk öelda, et meil on nutti rohkem kui keskmiselt.

Kuid puuduste poole peal tuleb esile tuua üks nutikuse tuumkomponente: visiooniseade ja strateegiline mõtlemine. Seejuures visiooniga nii väga halvasti ei olegi: ideaalseid tulevikupilte kirjeldavad nii riikliku arengu strateegiad kui ka parteide programmid. Pisut nõrgem on visiooniseadega poliitikute avalikes pöördumistes: kunas see viimati oli, kui mõni erakond suutis visiooniseade tasandil inimesi inspireerida ja vaimustuma panna? Kuid strateegilise mõtlemise nõrkusele või lausa puudusele on viidanud paljud autorid nii ühekaupa kui kollektiivselt. Seda mainitakse Eesti valitsemise ühe peamise nõrkusena juba teist aastat järjest ka riigikontrolli raportis.

Strateegiaseade nõrkuse põhjustena on nimetatud poliitilise süsteemi suletust, kartellistumist, karjääripoliitikute esiletõusu ja populismi. Aga milles see põhjus ka ei seisneks, näeme oma poliitikuid suhteliselt töökalt, korrektselt ja pühendunult tegelemas päevapoliitika ja jooksvate ülesannetega, kuid (vähemalt avalikkusele teadaolevalt) ei toimu arutelusid viiside ja võimaluste üle, kuidas vastata meie riigi ees seisvatele kõige tähtsamatele väljakutsetele. On unistused, mis riiulitel tolmu koguvad, ja on jooksvad küsimused, mis võtavad kogu me päeva. Mida pole, on strateegiline mõtlemine selle üle, kas ja kuidas me oma unistuste eesmärkidele lähemale jõuaksime.

Siinkohal peame tegema kõrvalepõike ja esitama mugavaima vabanduse sellele etteheitele: meil olevat sihiseade juba aastaid tagasi tehtud, mistõttu praegu ongi meile jäänud ainult optimeerimisülesanded ettejoonistatud teel. Selle vastusevariandiga seoses on nutipuudumise põhjuseks peetud ka liigpikka valitsemist.

Huvitaval kombel pole põhjuste seas nimetatud intellektuaalset võimekust valitsemise imet korda saata. Seega eeldame, et põhimõtteliselt oleksime selleks võimelised, ja arvame, et meie käsutuses on piisav hulk tarkust, aga teatud asjaoludel me seda lihtsalt ei kasuta. Ka mina leian, et Eestis on tegelikult piisav intellektuaalne potentsiaal kujundada teistest riikidest mitu korda nutikamat poliitikat, aga me ei rakenda seda. Põhjus on paradoksaalne: Eesti väiksuse ja haavatavuse tõttu mõtleb vabatahtlikult Eesti tuleviku peale sama suur hulk tarku inimesi nagu mõnes palju suuremas riigis. Kuid valitsemise juures nähakse rohkem vaeva selle potentsiaali eiramise kui kaasamisega. Mõistagi ei ole selline kaasamisülesanne ka ise lihtsate killast.

Seega, me vähemalt arvame, et meil tegelikult justkui oleks tarkust palju targemini poliitikat seada, kui me seda teeme. Ja samas tundub meile, et oleme sunnitud päevapoliitilistel põhjustel selle potentsiaali rakendamist kogu aega edasi lükkama. Ma usun, et see tunne on ekslik. Tegelikult on küsimus ainult selles, kas meil on või ei ole tahet erakordset nutikust üles näidata. Sest tarkus ei ole midagi niisugust, mis on või ei ole, vaid mida kas soovitakse saavutada või mitte. Järelikult ei otsusta Eesti asja saatust pikemas perspektiivis mitte meie tänane tarkus, vaid tänane tahe homse tarkuse järele. Tahe on aga võimu ja poliitika valda kuuluv küsimus.

Et lõpp liiga kurvaks ei läheks, pakun välja väikese enesetesti nutikuse astme määramiseks nii riigi, ettevõtte kui ka isikliku elu juhtimisel. Vastake kolmele küsimusele. Esiteks, kui sageli võtate aega mõtelda, kuidas oma kõige tähtsamat unistust teoks teha. (Ärge ajage seda tegevust segamini unistamisega.) Teiseks, kui muudavad palju strateegilisest sihiseadmisest sündinud otsused reaalselt seda, kuidas te jooksvalt üleskerkivate probleemidega tegelete? Ja kolmandaks, kas te tunnete vajadust enesearengu ja uute teadmiste järele, et teie sihiseade oleks targem ja tulemuslikum, sest lihtsalt unistamiseks teadmisi vaja ei ole? Teie nutikuse aste on nende kolme teguri korrutis, millest igaüks peaks olema nullist erinev suurus. Nagu näeme, ei seisne nutikus ühe erilise kvaliteedi omamises, vaid teatud viisil tegutsemises. Ning nutikat inimest ei saada mitte tunne, et ta kõige tähtsamaid asju juba teab ja oskab, vaid vastupidi. Loll on palju mõnusam olla.

Tõnu Viik on Tallinna Ülikooli filosoofia professor.

Seotud lood
28.11.2014 01.12.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto