Sisukord
Tänane leht
Postimees

Kõige paremini riietatud mässaja

3 min lugemist
Jennifer Lawrence filmis "Näljamängud: Pilapasknäär 1" FOTO: SCANPIX

Nii hõiskab eelmistest osadest tuttav mainekujundaja Katniss Everdeenile, «Näljamängude» tujukale kangelasele. Ja kuigi kolmas film pakub vaatamiseks pigem halle ja trööstituid punkreid, ühte värvi pükskostüüme ja pommiauke, on tal õigus.

Mitte ainult Katniss pole hästi riides, hästi riides on ka kõik põgenikud, korravalvurid ja ülejäänud mässajad, kellest erilist konkurentsi pakuvad Katnissile vahvad puuraidurid. Hästi riides ses suhtes, et see mõjub tõepäraselt, nad külastavad tõetruid kohti ning on saadetud suurepärasest muusikavalikust. See on osa põhjustest, miks «Näljamängud» on üks väheseid filme, mille tunnistaksin kõhklematult filmi aluseks olevast raamatust paremaks. Eriti kolmanda osa. Mõni aasta tagasi loetud «Pilapasknäärist» mäletan vaid segadust, ebausutavust ning seda, et kõik jooksid ringi, ilma et neil oleks aimu, mis toimub. Film täidab loos lüngad ja loob loogika seal, kus minu mäletamist mööda seda polnud. Pikem käsitlus õigustab raamatu ainetel isegi kahe filmi tegemist.

«Pilapasknäär» on seniste lugudega võrreldes murranguline. Selles toimub üleminek president Snow’ (mitte segi ajada teise kuulsa Snow’ga) mängudelt – nii näljamängudelt kui ka mängudelt, mida kuri president miskipärast Katnissi ja teiste noortega mängib – päris ellu. Lahti läheb tõeline sõda, mitte telesõu, kus surnukehad ära kantakse ja haleda näo peale abipakke saadetakse.

Näljamängud olid õõvastavad – olgu tapmine või tapetud saamine, oli neisse sattunutel igal juhul lõpp ja vägivald vägivalla pärast võtab kananaha ihule –, aga sõda on teistsugune. Võiks öelda, et nüüd on mõttetu ja sunniviisilise piiratud vägivalla asemele tulnud üleüldine vabatahtlik ja eesmärgipärane vägivald. Ja kuigi Katniss võitleb justkui headuse ja õigluse eest, näitab film minu arust mõlema vägivalla mõttetust. Tagajärgedes, julmuses ja selles, mida need Katnissiga teevad, pole vahet.

Erinevalt mängudest, mida mängiti küll päriselt, aga millel olid reeglid, ajapiirangud ja kindel teadmine välismaailmast, on Katniss «Pilapasknääris» sattunud protsessi küüsi, mida ta ei mõista. Teda poputatakse ja samas kuhjatakse talle vastutus vastuhaku õnnestumise eest. Mõnes mõttes on kogu maailm muutunud näljamängudeks ning nagu seal, peab ka pärismaailmas keegi arvestust iga tema liigutuse üle.

Aga see lõks on palju keerulisem. See lõks on elu. Selle ümber ei ole aeda, millest läbi murda. Katniss ei oska midagi peale hakata. Olukord kasvab tal üle pea ja nii mässab ta kord ühe piirangu, kord teise vastu ning suunab kogu jõu, nagu varemgi, vaid ühe inimese – Peeta – päästmisele, käitudes vaheldumisi nagu teiste lükata-tõmmata laps ja võitja, kelle nõudmisi teised peaksid täitma.

Erinevalt eelmistest filmidest turgatas «Pilapasknääris» mulle üha sagedamini pähe, et tegu on justkui eksinud lapsega täiskasvanute julmas maailmas. Nii kõigubki Katniss kusagil propagandamasina kolus ja see on piisavalt tõeline, et anda filmidele andeks suurem osa narrusi, millest ma raamatuis mööda vaadata ei suutnud.

Aga mitte lõpuni. Kuigi filmi visuaalne külg on hea ja mässajad on äärmiselt võrdõiguslikud nii soo kui ka rassi koha pealt, ajab mind endiselt segadusse, miks oleks hea mõte säärane segmenteeritud riigikord üldse luua? Ja miks peaks tegema seda rassi alusel (teistes ringkondades on mitmesuguseid inimesi, aga 12. ja 13. ringkonnas ainult valged)? Vähemalt ei ole seal oma pungi-ringkonda, nagu düstoopiates sageli juhtub.

Kuigi ühest küljest on president Snow’ või filmirahva otsus teha mässajate vastased nägude, soo jm äratuntavate tunnusteta olnud hea, jääb see häirima, sest nendega võitlemist ei peeta mikski. Kust nad üldse välja kargasid? Keegi ei ütle.

Sama segadusseajav on president Snow ise. Kuigi ta peaks olema võimul olnud juba 75 aastat, tundub ta mõistlike asjade asemel, nagu parema riigikorra välja mõtlemine, veetvat ebaloomulikult palju aega teismelistega jahmerdades. Perversne lõbustus pole üksnes näljamängud (mis on mulle alati tundunud täiesti eesmärgipäratu), vaid ka sõda paistavad osalejad võtvat mingi veidra mänguna. Snow’ vastaspresidendi Coini peanõuandja on suisa näljamängude läbiviija. Kuigi elugi pole alati loogiline või ratsionaalne ning tuleb ette hetki, mil tundub, et võimukandjad lihtsalt mängivad, näivad mõlemad presidendid isegi filmikangelaste kohta üsna lapsikud.

Erilisist kaasaelamist ei ärata minus nõnda ka nende omavaheline võitlus. Mõlemad on diktaatorid – Snow iseenda ja Coin ülla eesmärgi nimel –, mõlema meetodid on kalgid ning kaugemat eesmärki pole neist kummalgi.

Ja miks, jumal hoia, hoolib kogu maailm järsku paarist teismelisest?

«Näljamängude» filmid on oma žanris head ning pakuvad mõtlemisainet ka väljaspool kinosaali, kuid osa selle maailma alustaladest on üsna napakad.

«Pilapasknääris» on iga suur võitlus isiklik ja isiklik võitlus suur ning näljamängud ei olnud mängud ja sõda ei ole mäng.

  • «Näljamängud: Pilapasknäär 1» 2014
  • Režissöör: Francis Lawrence
  • Osades: Jennifer Lawrence, Josh Hutcherson, Liam Hemsworth, Elizabeth Banks, Stanley Tucci, Philip Seymour Hoffman, Donald Sutherland, Julianne Moore
Seotud lood
29.11.2014 02.12.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto