Lauri Salumäe: kes kaitseks metsaomanikku?

30. november 2014, 23:56 2 min lugemist

Lauri Salumäe. FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Mets ja tema elustik on sama mitmekesine nagu linn ja kõik tema asukad. On võimalik, et üliküpsesse kuuse osalusega haavametsa juhtub pesa tegema lendorav. Tõenäosus pole küll väga suur, kuid selline asi on võimalik, eriti Alutaguse laantes. Lendorav on meil 1. kategooria looduskaitsealune liik. IUCNi ohustatud liikide järgi on lendorav soodsas seisundis ehk siis kõrgeimal, 7. astmel. Olles levinud kogu Põhja-Euraasias, on lendorav oma leviala kauges lääneservas siiski Eestis haruldane liik. Ilmselt seetõttu ongi otsustatud võtta ta range kaitse alla.

Tellijale

Lendorava pesapuu ümbruses asuvad üliküpsed haavikud määratakse sihtkaitsevööndiks umbes viie hektari ulatuses, mis vastab ta eluala suurusele. Sihtkaitsevööndis on keelatud igasugune majandustegevus. Kaitse alla võtmine toimub loodusteadlaste ettepanekul, metsaomanikule on see salajane protsess. Salajasus on vajalik ilmselt selleks, et vältida metsaomaniku kiireid raieotsuseid. Halb uudis majandamiskeelust tuleb kaitsekohustuse teatisena metsaomaniku postkasti kirjaga. Kui metsaomanik on siiani metsa hoidnud, siis nüüd saab ta oma tegevuse eest kätte «autasu».

Metsaseaduse järgi saab haab küpseks 40-aastaselt. Kui haavik on 60–70-aastane, siis on see märk metsaomaniku loodushoidlikust käitumisest, aga teisest küljest ka jämeda haavapuidu realiseerimisraskustest ja madalast hinnast. Kahtlemata pole kõikide metsaomanike eesmärk looduskaitse, sh ka lendorava kaitse. Kui riik seab metsaomaniku ootamatult fakti ette, et teatud hetkest pole tema metsa majandamise eesmärk enam tulu saamine, vaid looduskaitse, on see kardinaalne omaniku õiguste piiramine.