Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Postimees 1900. aastal
Lugu algab, nagu paljud sarnaseid juhtumisi, armastusega. Keegi noormees, endise vallavanema poeg, hakkas naabri pere elatanud tütart armastama. Pahanduseks oli see, et mõlemate sündimise-päevade vahel mõned hääd aastad olivad – mõrsja oli ligi paarkümmend aastat peigmehest vanem, kes ise aga koguni noorukene. Poja nõuu pahandas isa nõnda, et ta poega lubas majast välja ajada, kui asja katki ei jäeta. Ka kohaline õpetaja lubas ainult sellel tingimisel neid paari panna, kui pruudi isa neid oma majasse võttab. Elatanud tütre ise tegi muidugi seda rõõmuga, ja võttis noore väimehe kahe käega vastu. Noormees põgenes siis isa kodust ära, aga võttis salamahti sääl korteris oleva rätsepa rahavaranduse ka ligi, muidugi pulma kuludeks. Peagi tulivad pruudi kodus rõõmsad pulmad. Pulma rõõmu olla aga valla kasakas või vahimees ära rikkunud, sest ta toonud just pulma päeval noorele paarile mõlematele, ,kui ka äiataadile enesele, ning pruudi vennale väikesed kingitused – rahukohtuniku kutsetähed, kus neid mõista heina varguses süüdistatakse.