Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugejate kirjad
Eelisseisundis ametnikud
Eesti õigussüsteemis võib leida sätteid, mis tõstatavad küsimusi. Näiteks inimene, kelle õigusi on rikutud, võib nende kaitseks pöörduda halduskohtusse ja palgata ka advokaadi, see on loogiline. Samas võib omavalitsus ka võtta advokaadi, mis on imelik! Ametnik palkab advokaadi omavalitsuse pagasist, mitte oma taskust, ta on eelisseisundis. Kuna inimese maksud on laekunud valla või linna kassasse, tuleb välja, et osaliselt palkab inimene ka vastasadvokaadi endale!
Omavalitsuse ülesanne on kaitsta oma inimeste huve. On juhtumeid, kus vald või linn on hoopis teise haldusüksuse inimese huvide poolt, ja palkab oma inimeste maksude eest nende teiste toetuseks advokaadi! Kas pole siin ebakõla?
Mida muud inimesed vallalt tahavad kui õiget informatsiooni ja koormavate haldusaktide põhjendusi. Omavalitsus peab seadusi tundma, see ongi tema põhitöö, peab neid inimestele arusaadavalt vahendama – täiendusi ja kursusi tehakse ametnikele kogu aeg. Omavalitsus peab inimest informeerima nii, et tal ei tekigi vajadust minna kohtusse üle küsima, kas temaga on seadustele vastavalt käitutud! Haldusaktidel peavad olema ju kirjas, missugused dokumendid on aluseks võetud ja milliseid sätteid rakendati! Selliselt põhjendatult ei näe inimene vajadust kaevata!
Kohalik omavalitsus peab üldjuhul ise oma ametnike kaudu olema võimeline kohtus ennast kaitsma, on kirjas riigikohtu lahendis. Mis see «üldjuhul» on? Kas ametnikud ei peaks ennast harima tasemele, et oma otsuseid ka kohtus ise kaitsta? On ebaloogiline, et otsus võeti vastu, seda ju enamasti kollegiaalselt, aga üksikisikule ei saa selgitada ilma advokaadita?
Eha Nõmm
Veel kord peibutuspartidest
Start on antud ja vastavalt valimisseadusele algab saadikukandidaatide ülesseadmine 2015. aasta 1. märtsi riigikogu valimistele.
Tuli meelde, kuidas toimus see aastakümneid tagasi nõukaajal. Töökollektiivid seadsid esimese kandidaadina nii ENSV kui NSVL Ülemnõukogu valimistel oma valimisringkonnas üles NLKP poliitbüroo liikme ja teisena kohaliku tubli inimese. Kui tuli õige aeg, siis poliitbüroo liikmed tänasid usalduse eest ja teatasid, et kandideerivad oma sünnikohas, kus juba varakult oli vaid üks (!) kandidaat üles seatud.
Valimistest, õigemini hääletusest võttis osa 99,9 protsenti valijatest ja sama protsent andis järelejäänud kandidaadile oma hääle. Kõik olid rahul! See oli suur hästi korraldatud farss, aga midagi peaks ka tänapäeval sellest üle võtma.
Miks ei võiks ka tänapäeva demokraatlikus Eesti ühiskonnas meie europarlamendi saadikud samuti enne riigikogu valimisnimekirjade valmimist sarnaselt käituda? Täname meile osutatud usalduse eest, aga me jätkame tööd Eesti hüvanguks Brüsselis ja riigikokku ei kandideeri!
Kaoksid ära erakondade ebaeetilised peibutuspardid-häältepüüdjad ning riigikokku valitakse tõesti need erakondade liikmed, keda rahvas kõige enam soovib.
Rein Rahuoja
Pangad nöörivad
Mulle valmistas täna pettumust pangateenindus ning soovin seda ka teiste eestlastega jagada. Nimelt ostsin Poolast endale ühe toote hinnaga 25 eurot. Müüja saatis kenasti IBANi ja pangaandmed, kuhu summa kanda, ning kuna toode ei maksnud palju, siis tegin maksekorralduse kiirelt läbi panga, kusjuures märkisin ennast makse kulude katjaks.
Hiljem pangaväljavõtet vaadates sain aga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui teenustasuks oli läinud sama suur summa, kui toote maksumus oli (st 25 euro asemel maksin 50 eurot ehk siis teenustasu oli 100 protsenti).
Kohe sellel hetkel kirusin, et miks kasutasin üldse panka, kui tegelikult saab samas makse teha mitukümmend korda soodsamalt läbi eestlaste asutatud teenuse Transferwise. Otsustasin, et kutsun maksekorralduse tagasi. Tuli aga välja, et pank võtab omakorda 15 eurot maksekorralduse tagasikutsumiseks, ning (pange tähele!) kui summa on juba jõudnud teele minna, siis tegelikult võib makse tagasi kutsumiseks kuluda isegi 45 eurot.
Ehk siis klienditugi ei osanud tegelikult öelda, kas lõplik maksumus tuleb 15 eurot või 45 eurot. Seega tegelikult makse tagasi kutsumisel võid teenustasuks maksta isegi veelgi rohkem kui tegelik teenustasu ning seetõttu ei ole makse tagasi kutsumine üldse mõistlik.
Miks miljoneid kasumit teenivad pangad inimesi nii nöörivad?
I. M.
(autor toimetusele teada)