„Panen lipsu ette ja lähen õhtul «Foorumisse» teiste peale karjuma,“ kirjeldas Raul Rebane alanud valimiskampaania meetodeid läinud nädalal Postimehes. Tänases Nils Niitra loos loidudest rahvaesindajatest kirjeldab riigikogu liige Aivar Riisalu neid 30 protsenti kolleegidest, kes erilise aktiivsusega silma ei paista: nad istuvad kaeviku põhjas, värisevad, on näost rohelised, hüüavad ema appi ega saa aru, miks nad peavad sõjas olema.
Kui kõrvutada Raul Rebase kirjeldust riigikokku saamise meetoditest ja riigikogu liikme kirjeldust riigikogus «läbikukkunutest», saab ligikaudse pildi sellest, millise kuvandi esinduskogu on endale saanud. See ei ole mitte niivõrd arutelupaik ja nende arutelude baasil kujunevate arusaamade koht, vaid sõjatanner, kuhu neil, kes sõjamehele kohaselt karmil moel võidelda ei oska või ei taha, asja ei ole. Kuid väitleval arutelul ja sõjal on üsna vähe ühist. Riigi esinduskogu peaks toimima esimese alusel. Ometi toimib see pigem just viimase põhimõtete järgi.
Osa põhjustest on ilmselt selles, et väitlusvõimekus ei ole riigikokku pürgijatel alati nii hea, kui see olla võiks. Kuid see, näib, ei ole peamine: pigem on küsimus selles, et arusaam poliitika tegemisest kui lahingust on välja tõrjumas arusaama poliitika tegemisest kui väitlevast arutelust.
Ega sellest polekski suurt midagi, kui sellega ei kaasneks hulk arusaamu ja neil põhinevaid käitumisviise, mis kaasas käivad, kui poliitika tegemist sõja-metafoori järgi mõistma hakata. Peamised neist arusaamadest on vast kaks: küsimus vahendite lubatavusest ja sõjale omane nullsumma-mängu põhimõte.
Kui räägitakse poliitilistest väitlustest kui sõjapidamisest, peaks see justkui rõhutama asja olulisust, näitama eriolukorda ja välistama kõik küsimused vahendite kohta. Sõjas, teatavasti, on kõik vahendid lubatud, ning kuna tegu on eriolukorraga, siis tavapärased reeglid – näiteks et ad hominem pole lubatud argument - ei kehti ning seetõttu ei tohiks justkui ei vahendeid ega eesmärke kahtluse alla seada. Mõistliku aruteluga aga pole sel arusaamal just palju ühist.
Sama puudutab mänguteooriast tuntud nullsumma-mängu põhimõtet: kui on sõda, siis on selge, et on see, kes võidab, ja see, kes kaotab. Võimalust, et osapooled mõistavad neist suuremat sihti – näiteks riigi heaolu – nullsumma mäng ette ei näe: sa oled kas võitja või kaotaja. Ja kaotaja teatavasti ei taha keegi olla. Seega on ainus võimalus võidelda, eriolukorrale vastavalt vaidlemata ja vahendeid valimata.
Hiljuti käis Eestis Briti juhtimisekspert Richard Wilson, kes leidis, et tänapäeva keerulisi probleeme pole enam võimalik lahendada kangelasjuhtide kombel, kuna need kipuvad olema liiga enesekindlad ning -kesksed, nende empaatiavõime on madal, nad on oma põhimõtetes jäigad ning nad eitavad ebakindluse olemasolu. Selle asemel on vaja juhte, kel on empaatiavõime, alandlikkus, paindlikkus ja võime teadvustada ning taluda ebakindlust. Wilson, muide, kandideerib Suurbritannias tuleval aastal üldvalimistel just tolle mitte-kangelase tüüpi poliitikuna.
Meie siin võiks ju näiteks mõelda võimaluse peale mitte valida seekord neid, kel küünarnukid trügimisest hellad, hääl karjumisest ära, silmad püsti peas ja punased plekid põskedel. Või vähemalt meenutada aeg-ajalt endale, et see on samuti võimalik. Lõpuks ei pea me ju sõda, me korraldame valimisi.
