Reformierakonna initsiatiiv on olnud ilmne – juhivahetus, nimekate sõnakate uute nägude lisandumine, oluliste valdkondade (nt julgeolek) oma teemaks haaramine. Liberaalsete väärtuste kaitseks ja edendamiseks loodud erakonna rahvaparteistumises on olnud mõndagi vastuolulist. Korraga ollakse pensionäride ja noorte perede poolel, rahvuslaste ja kosmopoliitide eest, pehmode ja kõvade meeste kaitsel. Igaühele midagi. Kuid ka näiliselt kõige paremini õlitatud poliittehnoloogiline vanker võib ometi uppi lennata, kui selle taga seisvad insenerid liiga enesekindlaks muutuvad.
Lõppev nädal tõstis mängulaua fookusesse taas Siim Kallase, Reformierakonna ühe asutaja ja auesimehe, nii-öelda vana kuninga. Malemängus on kuningas keskne malend. Kuningat ei lööda. Kuningat saab ainult isoleerida ja alistada. Matistada. Kuningas ise ei saa anda tuld, kuid mõnigi kord, näiteks lõppmängus, võib kuningal vastase ründamises olla kaalukas roll.
Kui Kallas kümme aastat tagasi Euroopa Komisjoni volinikuna tööle asus, tõusis erakonna juhiks vahepeal Päikesekuningaks ristitud Andrus Ansip. Noorim troonipärija, praegune valitsusjuht Taavi Rõivas haaras aujärje enesekindlusega, mida on jätkunud praeguseni.
Kuid järjest rohkem on tal tulnud oma käike selgitada ning järjest sagedamini kasutab ta argumendiga koos asesõna «mina». Postimehe eilses usutluses tunnistab Rõivas otsesõnu, et otsustas rahandusministri saatuse autoritaarselt. Nii sarnaneb ta peategelasega Joachim Knauthi satiirilisest lastenäidendist «Kuidas kuningas kuu peale kippus». Kuningas, kes tahtis kuu peale, lasi ehitada kastidest torni ja kui materjalist puudus tekkis, käskis endale ulatada kõige alumise kasti...