Sisukord
Kirjandus
Postimees
09.12.2014
Eesti Horoskoop dilbert Mälumäng male tagakülg palju õnne Eesti lühiuudised Politsei võib vormi külge saada mikrokaamerad Nõmme korterid on kõige odavamad Väidetav peksja on ekspertiisi järgi süüdiv Lahkeid annetajaid on SDEs peale Ossinovskigi Kihnu sai vahva sadamahoone Abi sotsidele tuleb papa Ossinovski vahendusel Venemaalt Vene teleinimesed ootavad uuelt kanalilt järjepidevust Kodutu lõikas soomlasel kõrvad peast Majandus Raport: Eesti pensionäride hulgas on vaeseid suhteliselt vähe Majanduse lühiuudised Piimafarmid läksid lehmade toidulaua kallale Välismaa Euroopa püüab Türgit enda poole tirida Arvamus Kõva sõna Artemi Troitski: vaenulikud hääled Mart Nutt: mis riigis me sündisime? Postimees 1900. aastal Jüri Heinla ja Mehis Sihvart: tulevikus kehtib seadus siis, kui ta on pilves Vreni Veskimägi: kas Eesti vajab LNG terminali? Juhtkiri: taat ja telekanal Argo Ideon: ükskõik Sport Spordi lühiuudised Kirsipuu: Eesti ratturid pole dopingudoktoriga seotud Eesti suur võimalus – loos tõi soodsa alagrupi Kas Norra ülevõim tapab suusatamise? Tarbija Wire – uus minimalistlik suhtlusrakendus Sony jätkuvalt küberrünnakute ohver Tartu Sirje Potisepp: Tartumaa tööstused väärivad tarbija poolehoidu Lagunevad lasteaiahooned sunnivad valusaid valikuid tegema Tartu lasteaiad on ettekirjutused täitnud Tartu vajab juurde kümmekond bussi Jõulupuude hinnad pole tõusnud Teatriarvustus. On nostalgialaine Tartu peal Jüri Kõre: üürieluase – kellele ja milleks? Arg ja ettevaatlik sinikael elab Tartu linnas kui julge hunt Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Minu…» raamatute sari kui moodsa maailma eestlase portree

9 min lugemist
Epp Petrone on vedanud «Minu...»-sarja algusest peale. FOTO: Erik Prozes

Seda maailma avarustes rändavate eestlaste isiklikest lugudest sündinud sarja kas armastatakse palavalt või vihatakse südamest. Samas on see osutunud nii populaarseks, et midagi analoogset on plaanis hakata tegema ka piiri taga. Milline raamat on aga tekitanud enim pahameelt? Mida on kõige enam ostetud? Ja milliste piirkondade kohta on kõige raskem kirjutajaid leida? Vastab kirjastaja Epp Petrone.

Kirjastaja Epp Petrone, «Minu…»-sarja raamatutel on olnud kummaline saatus. Alguses valitses suhtumine, et intelligentne inimene seda ju ei loe, nüüd aga arvustab neid lugupeetud õppejõud, kelle ainus etteheide on, et ajalooline kronoloogia on puudu.

Kui sari hakkas muutuma populaarseks, siis sellele vastureaktsioonina tekkiski hoiak, et neid ei sobi lugeda, sest on liiga lihtsad, ei ole kõrgkihile mõeldud. Aga eks see sari ongi siiani väga vastuoluline. Ta on erineva tasemega, sest suurele osale autoritest on see nende elu esimene ja võib-olla ka viimane raamat üldse. Meie ambitsioon ei olegi, et raamatud oleksid Nobeli preemia väärilised, vaid meie soov on eestlast praegusel ajastul portreteerida.

Lisaks sellele on õnneks autoreid, kelles on kirjanikuverd nii palju, et sellest tuleb ka kirjanduslikult hea teos. Sellest aastast tooksin ma näiteks välja «Minu Peterburi» (Mailis Hudilainen) ja varasemast ajast ühe äraunustatud raamatu «Minu Bangkok» (Ervin Bernhardt), mille kirjutas seal vanglasse sattunud narkomuul ja mis on kirjandusgurmaanidele sobilik.

Minu arvates langes see raamat sarjast välja, sest oli liiga ilukirjanduslik.

See ongi meie igapäevane vaidlus: me ei taha minna liiga ilukirjanduslikuks ega liiga kõmuliseks, kuigi mõlemad äärmused on ära proovitud. Siia lisandub teine äärmuste skaala: kui palju kirjutaja enda mina on sees ja kui palju on keskkonda. Nende kahe vahel tuleb kogu aeg balansseerida.

Seda me ka proovitöid saades arutame: näiteks on autoril väga hea sulg iseendast kirjutamisel, aga me ei taha ainult skvotielu Barcelonas, vaid ka midagi muud, mis toimub väljaspool 10-ruutmeetrilist tuba. Teine kirjutab ümber igasugust asjalikku materjali, aga iseenda unustab sisse panna.

Kui palju on neid käsikirju, kust paistab välja inimese soovimatus sulanduda uude keskkonda? Ta läheb Eesti mõtteviisiga ega suuda aktsepteerida seda, et võõral maal tuleb käituda kohalike kommete järgi.

See sari ongi kultuurikonfliktidest, see ongi nii mõeldud, et seal on sees «võhik võõrsil»-lähenemine. Välismaalane tuleb uude keskkonda, hakkab seda tõlgendama ja ennast selle järgi muutma, aga ka keskkonda muutma enda järgi. Mõnes on seda rohkem, teises vähem.

Kui mul on proovitöö, kus inimene on 20 aastat kohapeal elanud, siis sageli on nii, et ta ei sobi: ei suuda kultuurikonflikti välja tuua, sest on juba sulandunud. Mulle on konflikt huvitav. Ma juba tükk aega otsin kedagi, kes elaks Tallinnas, aga oleks tulnud näiteks moslemi või aasia/jaapani kultuurist. Ma ei oota seda, et ta oleks kohanenud, vaid just seda, et ta märkaks meie veidrusi. Ma ei karda «kultuurikonflikti» sõna, see käib asja juurde.

Kes sobivad kõige paremini «Minu…»-sarja raamatuid kirjutama?

Esiteks peab autor olema hea sulega, teiseks: värskelt läinud inimene kirjutab kõige paremini. Üks parimaid näiteid on «Minu India», kus kohaliku ajakirja juurde tööle saanud Eeva Kaun võttis meiega ühendust kohe Indiasse jõudes. See proovitöö kubises trükivigadest, aga sealt oli näha orgaaniliselt hea jutustaja, nii et me tegime temaga lepingu sisuliselt enne raamatu tegevuse algust.

Ta kirjutas kuue kuu jooksul kõik üles, mis temaga juhtus. Ma arvan, et kui ta oleks hakanud seda hiljem kirjutama, siis ta ei oleks suutnud seda eripalgelisust ja dialoogide mahlakust enam nii hästi taastada. See on hea näide, et sa ei pea isegi olema elanud antud maal, vaid olema valmis selleks kogemuseks ja olema hea kirjutaja.

Sari sai alguse teie enda väga populaarsest blogist ja siis te kasutasite ära tuttavaid, kes kirjutasid ajakirjadesse kolumne. Kas nüüd on kirjutajaid kergem leida?

Sarja idee tekkis sellest, et mul oli mitu tuttavat, kes olid kolinud välismaale, mõned neist kirjutasid kolumne, nagu Urmas Väljaots Pariisis, mõni pidas blogi, nagu Liis Kängsepp Argentinas, mõni pidas pausi, aga ma teadsin, et ta oskaks kirjutada. Kui mul see sarja mõte tekkis, siis ma viskasin käsikirjatellimusi laiali. Mõnel võttis aega pool aastat, teine pole seitse aastat hiljem veel raamatuks saanud.

Mõnes mõttes on kirjutajate leidmine läinud raskemaks, sest proovitöid on ühe maa kohta rohkem ja me kirjastuses peame tegema komisjoni, kes otsustab näiteks kuue erineva proovitöö vahel, kusjuures kõik on erinevad põnevad inimtüübid, aga võtta saame ainult ühe. Alguses seda muret ei olnud. Samas näiteks Rootsi ja Norra kohta on mitu pakkumist olnud, aga ikka on tunne, et seda päris õiget pole veel leidnud.

Mis hetkest sai sari nii popiks, et lisaks tuttavatele hakkasid ka võõrad oma käsikirju saatma?

See tekkis umbes aasta jooksul. Sarja alguses oli kaks minu enda raamatut, «Minu Ameerika» kaks köidet, siis tulid Tai, Hispaania ja Argentina raamatud ja see komplekt hakkas mõjuma sarjana. Murdepunktiks oli toimetuse koosolek, kus pakkusin, et me peaksime igas kuus ühe raamatu avaldama, sest maailmas on nii palju maid ja nii palju eestlasi, kes on võõrsile läinud.

Oli vastasleer, kes arvas, et teeme tasa ja targu: paar raamatut aastas. Ma arvan, et just tänu tihedale ilmumisele hakati meid rohkem märkama. Teine murdepunkt oli Justini (Petrone) «Minu Eesti», mis tegi sarja rahva hulgas veel populaarsemaks. Pärast seda hakati pakkuma rohkem käsikirju.

Kui alguses oli kirjutajate seas üksjagu noori naisi, kes läksid esimest korda pikemaks ajaks välismaale, leidsid sealt endale mehe ja siis tulid lood, et oh mu ämm ei armasta mind ja nad ei oska siin üldse elada, sest meil Eestis on teistmoodi, siis nüüd on see kirjutajate palett rikkalikum. On eri vanuses ja elukogemusega inimesi.

See on teadlik valik. Me oleme üritanud leida erinevaid inimtüüpe. Ma tahaksin saada näiteks laevakokka või rekkajuhti. Pigem ma mõtlen raamatule sellise pealkirja välja, et ma saaksin selle siia sarja panna, isegi kui see kajastab näiteks tervet Euroopat või ühte merd või ookeani.

Kui proovitöö saadab aga noor vabatahtlik kuskilt Kolmanda Maailma väikeriigist ja soovib kirjutada prussakatest ja sealsest raskest elust, siis selle inimtüübi lood on juba olemas, isegi kuigi sellest konkreetsest riigist sarjas raamatut pole.

Neid raamatuid lugedes tundub mulle, et nooruse uljus on lahe, aga kui inimesel on olemas teatud elukogemus, siis ta oskab maailma laiemalt näha ja tänu sellele on ka raamatud sisukamad.

Isiksus tuleb välja valida ja raamatus särama saada. Samas erinevad isiksused kõnetavad erinevaid inimesi. Ma tean noori, kes «Minu Tšiilit» (Liisi Lõo) ja «Minu Alaskat» (Maria Kupinskaja) fännavad – üks on vahetusõpilase ja teine 20-aastase suvel töötava tudengi lugu –, sest see on just nende vanuserühma jaoks. Minu enda lemmik on India, Eeva Kaun on justkui minu alter ego. Mina ise ei lähe mootorrattaga tolmustele India teedele seiklema, aga ma tunnen hingesugulust. Võib-olla vanemaks saades tekivad uued inimtüübid, kelle lood mulle sobivad.

Millist kirjutajat on kõige raskem leida?

Ma ütlen ausalt välja, sest äkki keegi võtab vedu, aga kõige keerulisem on leida arsti. Nad on läinud välismaale, saavad kõrget palka, neil on palju tööd ja me lihtsalt ei suuda konkureerida. Ta võib olla ka majanduspõgenikust õde või sanitar, aga ma tahaksin, et keegi kirjeldaks seda haiglaelu argipäeva. Ka majanduspõgenik-ehitajat ei ole me veel leidnud, aga nende hulgast on kirjutajat lihtsalt raskem leida.

Käsikirju vaadates on teil kindlasti ülevaade, kes Eestist ära lähevad? Kui palju on nende seas mugavuspagulasi, kellest tänavu palju räägiti?

On majanduspõgenikke, nagu «Minu Ghana» autor Ethel Auode – koondati ja läks. Aga mida see «mugavuspagulane» üldse tähendab…? Ma tajun mitmes raamatus vastupidist: et just Eesti elu on olnud autorile liiga lihtne, tekib kriis, kus inimene tahab mugavustsoonist välja saada ja midagi muud proovida.

Just lugesin proovitööd, millest saab «Minu Saksamaa»: kuidas elu käis nagu orav rattas, pärast tööd sõideti Tallinna äärelinnas olevasse majakesse ja siis ühel õhtul vaadati teineteisele otsa, et kas see ongi elu, kas me järgmised 20 aastat elamegi nii. See paar otsustas end mugavustsoonist välja murda: pakkisid lapsed ja sõitsid autokaravaniga Euroopasse.

Ma mõtlesin mugavuspagulase teema peale, lugedes «Minu Dublinit», ja hakkasin mõtlema, kas see ongi hea elu, kui sa elad kellegi teise kapi taga. Või on tegu pigem elustiilipagulasega, kes tahab elada teistmoodi, kui Eestis on kombeks. Meil vaadatakse tanklamüüja peale pigem halvasti, aga seal sa võid seda tööd rahulikult teha, kui sulle see sobib, ilma et sa langeksid suguvõsa pahaste pilkude alla.

Suguvõsa silmis on tanklamüüja amet Iirimaal kindlasti prestiižsem kui Eestis. Mina ei ole poliitik, kes saaks seda analüüsida või muuta, miks sinikraeliste tööd Eestis ei peeta sobivaks. Mina portreteerin olukorda.

Kui palju on neis käsikirjades solvumist või kibestumist Eesti elu peale?

On küll, aga mitte igas raamatus. Mõni on suur patrioot ka siis, kui ta ära läheb, ja nii mõnigi lugu lõpeb tagasitulekuga Eestisse. On lugusid, kus on tunda kibestumist. Mulle meenub üks raamat, mis praegu on toimetamisel. See on majanduspõgeniku lugu, kus inimene lihtsalt ei saanud siin hakkama ja läks ära. Ta võrdleb kõike ja kõik on seal parem kui Eestis. Mina ei ole otsustaja, kus on tõde. Minu asi on otsida arvamuste paljusust ja seda jagada.

Kui palju peab toimetaja vaeva nägema, et tavalise inimese kirja pandud loost saaks raamat?

Toimetaja roll meie kirjastuses on sageli aktiivne: tuleb inimestega kokku saada, või kui elatakse teisel pool maakera, siis Skype’is arutada. On ka neid, kes kirjutavad nii, et palju ei peagi ümber tegema. Tean näiteks, et «Minu Jaapani» puhul toimetaja Anu Merila väga palju rääkis Maret Nukkega enne kirjutamist, käis selline metatasandi töö, aga teksti ennast muutis ta hiljem vähe.

Toimetaja roll on erinevalt tõlgendatav. Eestis on ka neid kirjastusi, kus toimetaja teeb vaid keele korda, aga meil on keeletoimetaja eraldi. Meie toimetaja on vahel lausa kaasautor, ilma kelleta ei oleks teost sündinud. Loomulikult on lihtsam, kui kirjutaks filoloog, ja me saaksimegi Eestist läinud filoloogidega katta terve maailma, aga ma pigem panustan toimetajast kaasautorile, kui ma saan sellise inimtüübi, kes muidu raamatut ei kirjutaks ja kelle maailm jääkski lugejate eest peitu.

Kõik teavad Hemingway kuulsat lauset, et eestlasi on igas sadamas, aga kas on piirkondi, mille kohta kirjutajaid ei leia?

Üsna loogiline on, et Euroopa Liidus on eestlasi palju, aga need Euroopa kohad, kust ma pole kirjutajat leidnud, on Madeira ja Küpros. Ka Lätit ja Leedut veel pole, nagu ka muud Ida-Euroopat, ka Tšehhist olen otsinud, aga ei ole leidnud. Euroopa idaosa on eestlastel nagu ära unustatud ja seda on ka meie sarjast näha. Meil on mitu head raamatut kunagise NSVLi osadest, aga nende läbimüük on olnud väiksem, sest noort põlvkonda ei huvita Kasahstan või Moldova.

Kas mõni raamatutest on põhjustanud ka pahameeletulva?

Mulle meenub Helmi Vela «Minu Albaania», kus perevägivalla all kannatav peategelane sattus pärast kodust peksu haiglasse. See stseen oli päris räige, aga ilma selleta ei oleks saanud lugu rääkida. Minu arvates on vaja rääkida ka negatiivsemaid lugusid, anda teada, et reaalsuses võib võõrsil väga raskeks minna. See oli üks neist näidetest, et lähebki raskeks, kui uisapäisa abielluda võõrasse kultuuri.

Raamatule oli kahte moodi negatiivset tagasisidet. Öeldi, et oli liiga räige, ja iseloomustamiseks kasutati sõna «sopakas». Teisest küljest mobiliseerusid Eestis elavad albaanlased, kes tundsid, ja õigustatult, et see ei ole ainuke lugu, mis nende maal juhtuda võiks, ja siunasid, et miks me sellise raamatu avaldasime. Aga ma ei kahetse seda raamatut, samas on mul albaanlastest kahju, et just nende maast sattus selline lugu.

Kas on mõni raamat, mille ilmumist olete kahetsenud, et võib-olla ikkagi poleks pidanud tegema?

Ei ole. Ka Mai Loogi «Minu Taile» heideti ette, et milleks näidata ühe keskealise naise lõbujanulist elu, aga see ongi ühe elustiili näitamine. Kõik need «Minu…»-sarja raamatud kokku annavadki mosaiigi.

Kui suured on «Minu…»-sarja raamatute tiraažid?

Ma ei tea, kas ma võin seda öelda, aga algavad 2000st.  See on miinimum, aga mõne puhul teeme kohe 3000–4000 või veelgi rohkem.

Aga millised on need piirkonnad, mille puhul võib kohe alguses teha topelttiraaži?

Eks ikka need, millega eestlased suhestuvad, näiteks on pereisa Soomes tööl. Ja see on sari, mida ostetakse reisidele kaasa. Kui on reisihooaeg, siis läheb «Minu Tai» müüginumber üles, sest seda võetakse lennukisse kaasa. Kõige rohkem oleme teinud läbi seitsme aasta «Minu Eestit», kusjuures viimasel ajal ostetakse rohkem just ingliskeelset varianti. Ilmselt eestikeelsed lugejad meie käpikusuuruses riigis on otsa saanud, aga iga suvi tulevad raamatupoodi uued turistid ja see on ka mõnes kohas hotelliraamatuks valitud.

Kui edukaks osutus vene keelde tõlgitud Katri Raigi «Minu Narva»?

See on läbi müüdud ja peab juurde tegema. Ma kinkisin seda Venemaal oma sõpradele ja sain sellist tagasisidet, et see on kirjutatud eestlastele. Näiteks on seal sees teemad, mille üle venelane nalja ei heida, nagu Georgi rist, aga Katri Raik teeb seda. Seal on ka sellised Eesti venelaste naljad, millest isegi Narva lähedal Peterburis aru ei saada.

Kas lisaks «Minu Narvale» ja «Minu Eestile» on veel kavas mõnda sarja teost tõlkida?

Me oleme käinud messidel ja nii mõnigi raamat sobiks oma sihtriigis avaldamiseks, näiteks Tarvo Nõmme «Minu Island».

Minu poole on ka pöördutud, et teha seda sarja teises riigis. Ma ei saa seda kaubamärgina müüa, küll aga konsulteerida. Üks oli Hollandi ja teine Venemaa firma. Ma ei ole sellist sarja mujal maailmas näinud, aga seda saaks seal teha küll, sest rännatakse igal pool. Maailm ongi praegu üks suur globaalne küla.

Epp Petrone lemmikraamatud «Minu…»-sarjas
«Minu India»
«Minu Prantsusmaa»
«Minu Jeruusalemm»
«Minu Maroko»
«Minu Tenerife»
«Minu Peterburi»
«Minu Moskva»
«Minu Mongoolia»
«Minu Alaska»
«Minu Nepaal»

«Minu…»-sarja enim müüdud raamatud

(kõigist on tehtud vähemalt kolm trükki)

1. «Minu Eesti» 1. osa (umbes 13 000)

2. «Minu Eesti» 2. osa

3. «Minu Hispaania»

4. «My Estonia» 1. part

5. «Minu Itaalia»

6. «Minu Pariis»

7. «Minu Ameerika» 1. osa

8. «Minu Ameerika» 2. osa

9. «Minu London»

10.–11. «Minu Argentina» ja «Minu Prantsusmaa» (4500)

Seotud lood
08.12.2014 10.12.2014
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto