Sisukord
Kultuur
Postimees
15.12.2014
Eesti FSB väitel oli kapo töötaja 20 aastat nende agent (1) dilbert tagakülg male Horoskoop palju õnne Mälumäng Onksion: Toobal ja Laasi soovitasid anda valeütlusi Nädalavahetuse torm osutus kardetust leebemaks Riik tasub Narva kiriku eest laenu veel kolm aastat Kremli välispoliitika kujundaja hoiatab provokatsioonide eest Kes on Eesti uued Juri Lotmanid? Majandus Majanduse lühiuudised AirBaltic otsib kasvuvõimalusi Välismaa Kolm aastat Araabia kevadest – lõhkirebitud riigid Vene sõjamasin kollitas Taanist Poola sõitnud reisilennukit Arvamus Kremli välispoliitika kujundaja Karaganov hoiatab provokatsioonide eest Postimees 1910. aastal Marian Männi: kondoomipaanika Kõva sõna Juhtkiri: valesti mõistetud kevad Päeva karikatuur Kultuur Tüür läbi paistmas Kultuuri lühiuudised No võrdle sa banaani ja ananassi Sport Spordi lühiuudised Vägev Bayern ei jätnud Augsburgile võimalust Eestis ruulib Kümmel, maailmas Norra Keel ja Pärnu lõpetasid finaalides võitmatu TTÜ seeria Kergejõustik dopingut täis? 225 kahtlusalust! Tarbija Uued märgistused toidupakendil võivad segadust tekitada Kalevi kommentaar Tartu Jõhkrutseja rikkus kuulsa tänavakunstniku maalingu Talisupluspidu kulges tormi tähe all Kahe tunniga nelikümmend torti? Teeme ära! Esimesed annetajad toetavad Tartu korvpalli Gamblerzi liikmed tahavad igavesti breikida Hiigelpall sulges osaliselt silla Vaksal laguneb? Ei, pole lihtsalt valmis Tartu korterite hinnad kallinevad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tüür läbi paistmas

2 min lugemist
Erkki-Sven Tüür juhatas Tallinna Kammerorkestrit, vestles ja laulis vaheldumisi. FOTO: Toomas Tatar

«Salamisi armastab igaüks klassikalist muusikat,» kirjutas üks kriitik kunagi, «aga keegi lihtsalt ei taha, et temalt detailide kohta küsitakse.»

Erkki-Sven Tüüri 55. sünnipäeva tähistaval kontserdil reedel Tallinnas Mustpeade majas oli teisiti. Helilooja ise oli kohal ja laval ja reageerimas sellele, mida muusikateadlane Kerri Kotta tema muusikast rääkis. Režiim polnud kuigi range ja kompositsioonitehniline žargoon ennast väga ei ilmutanud. Meile saalis pakuti pigem justkui suurendusklaasi, võimalust muusikale võimalikult lähedale tulla ja endamisi öelda, et «ma sain aru», kuidas need detailid tööle hakkavad. Ning Tüüri teosed ise tundusid selliselt toestatuna vähemalt esialgu läbipaistvad, isegi petlikult lihtsad.

Kontserdi alustuseks mängisid Marrit Gerretz-Traksmann klaveril ja Leho Karin tšellol veerand sajandi vanuse pala «Dedication». Ja kui meil justkui oligi selle sees valida meloodiliste hõllanduste või tugevate rütmiaktsentide vahel, oli huvitav samas ka just see, kuidas üks aspekt tingimata teist ei nakatanud, kuidas Tüür oli nende vahele eraldusjooneks asetanud klaveri sisemusest rebitud helide abil natuke tõrksa punktiiri.

«Flamma» üllatas

«Conversio» tarbeks liitus klaveriga seejärel viiuldaja Harry Traksmann, ja siin sai muusika oma hinge pigem just vastastikusest kokkupuutest – klaveriakordid ähvardasid ühel hetkel viiulipartii lausa džässilikult svingima panna, hiljem kujunes sellest kahe instrumendi lausa närvlik ülerääkimine, mis lõpuks siiski tasakaaluliselt, ehkki kaugeltki mitte pingevabalt lahenes.

«Rada ja jäljed», mida Tüür Tallinna Kammerorkestri ees ise dirigeeris, toetas madalatele drone-helidele erinevate keelpilli(mikro)toonide kirglikud kihistused. Rokkmuusika avangardses sektoris kasutab samalaadset kujundikeelt tihti jäigas, mehaanilises ja võõrandunud võtmes. Tüüri loogika tundus selle kõrval pigem justkui antropomorfistlik – teda huvitasid helid orgaanilistena, isegi bioloogilistena. Neil oli siin justkui oma sisemine elujõud, tungid ja tahtmised ning helilooja lihtsalt avas kanalid, milles nad enestele kuju võtta ja edeneda saaksid. Nii ongi «Rada ja jäljed» pisiasjadeni pingeline ja liikuv ning laseb helidel hingata, teose arenedes pehmemaks ja soojemaks muutuda.

Kusagil õhtu jooksul, kirjeldades helide iseolemisi, rääkis Tüür sellestki, et personaalne puudutus, isikliku maailma jälg tuleb tema muusikas ilmsiks kuidagi sundimatult ja iseenesest, ilma vajaduseta sellele osutada. Ja ehk just sellepärast oli teine kõlanud orkestriteos «Flamma» mulle kogu kontserdi suurim üllatus. Segadus ka, sest ilmselt ja heal meelel kuulasin seda «valesti». Kaotasin kompositsioonilised üksiklülid ja arenguliinide loogika kõrvadest, sest olin lihtsalt rabatud kogu muusika mastaapidest, helilooja haarde tugevusest.

Tüür paistab selles teoses välja kui ülevoolavalt omaenese kontrollivõimekust nautiv virtuoos – just nii saab pealkirjas lubatud tulest tulevärk. Mina muidugi mõjutamisse sellistel puhkudel ei usu, aga võin vanduda, et kui see muusika minust mööda vuhises, tundsin sisemiselt naeratades ära mingi kauge geneetilise suguluse näiteks Jimi Hendrixiga.

Küsimused kadusid

Kontserdi omamoodi kooda oli seejärel In Spe ammune «Uus ja vana» Juhan Liivi tekstile – seekord pühendusega lahkunud ansamblikaaslasele Peeter Brambatile. See pole kindlasti üks minu lemmikuid In Spe materjali seas – kuidagi liiga ilmne ja hoolitsetud on mulle see bluusiskeem alati tundunud, bänd hoidmas kaalutletult passiivset joont, selleks et teksti sügavus esiplaanile meelitada. Teisalt jälle on see Tüüri jaoks väga riskantne laul – vist kusagil mujal pole ta lauljana nii rahutukstegevalt haavatav, nii «alasti», nii silmitsi oma vokaalsete piiridega.

Orkester ja külaliskitarrist Riho Sibul hoidsid end tema teelt tahapoole, justkui mõistes, mida see üksiolekuhetk Tüüri jaoks võiks kaaluda. Meie saalis teadsime, et tolleks õhtuks ei ole enam jäänud ühtegi küsimust. Kui siis ehk mõni teine kord.

Seotud lood
    13.12.2014 16.12.2014
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto