Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aarne Seppel: koostöö plaanimine

Aarne Seppel FOTO: Peeter Langovits

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Kuidas aga selle sillutiseni jõutakse? Ja miks?

Oletame, et minuni jõuab probleem, mille lahendamiseks pole mul volitusi ega pädevust. Aga mul on kindel soov lahendus leida, sest ma tahan ju natuke maailma parandada ja võibolla natuke ka eputada. Kutsun erinevatest osakondadest, asutustest ja ettevõtetest kokku spetsialistid, kellel on teadmised ja volitused.

Loon peene nimega töörühma, nt «XYZ lahendamise töögrupp A, B ja C osalusel». Mida rohkem osalisi, seda uhkem! Esimene kokkusaamine enamasti õnnestub. Kõik tulevad kohale (ei saada asendusliikmeid), mõni on isegi probleemi olemusse süüvinud. Kõik tundub ilus: defineerime ülesande, jagame vastutuse, lepime kokku edasise töökorralduse. On tunda, kuidas ajud ragisevad, lahendused on õhus, nii minu kui ka kogu Eesti elu saab kohe-kohe palju paremaks...

Järgmine kohtumine on juba argisem – kolmandik ei tule üldse kohale, kolmandik saadab asendusliikmed (teinekord ongi hea, kui päris töö tegijad on varakult kaasatud). N-ö kodutöö tegemata jätmine vabandatakse välja ajapuuduse ja töökohustuste rohkusega. Võib ka juhtuda, et improviseeritakse puusalt või räägitakse lihtsalt endale sobivat, kuid asjasse puutumatut valvejuttu.

Edasist ei pruugi enam kirja pannagi... Järgnevatel kokkusaamistel on kohal veelgi vähem inimesi, kuni ühel hetkel avastan, et polegi enam kellegagi kokku saada.

Miks nii juhtub? Probleemid jäävad ju lahenduseta ja varem või hiljem tuleb nendega jälle tegeleda. Alati on muidugi võimalus, et probleem on pseudo- või lihtsalt halvasti kirjeldatud.

Vahe jookseb avaliku ja erasektori vahel. Kui erasektor enda kasu ei näe, siis ei hakka ta tavaliselt üldse aega raiskama. Kui aga probleem on asjalik ja kokkukutsutav seltskond atraktiivne, siis avaliku sektori inimesed tulevad üldiselt kohale. Ja väga tihti on nad päriselt ka huvitatud ja mõtlevad kaasa ja pakuvad lahendusi ja... noh, kuni järgmise korrani.

Kui riigikogu liikmed räägivad, et suures saalis kooskäimine on ainult jäämäe veepealne osa nende tööst, siis täpselt samamoodi on töögrupi koosolekul käimine väike osa selle liikmete oodatavast panusest. Töögrupis jagatavad ülesanded ja «kodutööd» ei jõua aga enamasti kellegi ametlikku tööplaani ja väga harva jõuavad nad kellegi otsese ülemuseni. Enamasti on suhtumine, et «no kui aega üle jääb, siis tegele oma koostööga».

See on kindlasti hea moodus entusiasmi jahutamiseks ja nõnda on väga keeruline lahendada mis tahes erinevate osakondade, valdkondade või asutuste vahele jäävat probleemi. Samas on selliseid probleeme täis pea kõigi valimisteks valmistuvate erakondade programmid.

Palju on raskelt defineeritavates valdkondades tekkinud probleeme, mille lahendamiseks on vaja tegelikku koostööd, milleks tuleb inimeste tööaega juba ette arvestada.

16.12.2014 18.12.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto