Sisukord
Arvamus
Postimees
22.02.2020
Eesti Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (7) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (34) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (15) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (5) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (6) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (2) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (24) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (84) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (5) Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda (4) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (36) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (22) Meelelahutus Koomiks Sudoku

NO99: Savisaare kõne rahvale

18 min lugemist

Laulukoor laulab publikule meelelahutuseks «Ta lendab mesipuu poole» ja «Laul Põhjamaast»

Oodatakse Savisaart

Savisaar ei tule

ÜLLE saalist: Tere. Ma mõtlesin, et kui siin läheb veel aega, et mis me ikka niisama nikutame, võib-olla oleks praegu hea hetk leida endale keegi. Olen 38, naine, vaikse ja tasase loomuga, prillid. Palka teenin Eesti keskmist, kevadel kavatsen võtta viieprotsendilise intressiga laenu 30 aasta peale ja osta kahetoalise korteri Kalamajja. Kirjutage mulle. Aitäh.

LIINA: Tere. Olen 38-aastane naine. Vanus ütleb kõik. Helistame.

HELENA: Tere. Otsin aktiivse ellusuhtumisega, hea õpiedukusega ja jõuliste perspektiividega last vanuses 2–5, kes oleks nõus minu lapseks saama. Enne tahaks last näha.

LIINA: Hei. Olen 42-aastane naine. Olen vaba esmaspäevast reedeni. Esmaspäeval võid tulla kaheksase maakonnaliini bussiga (selle punase sildiga) ja reedel peaksid hiljemalt kolmese bussiga linna tagasi sõitma, siis jõuab mees koju. Kui tingimused sobivad, hullame.

RAIVO: Tere. Hillar. Olen 48-aastane mees, neljakordne lesk. Minu klaas on alati pooltäis. Helista.

JÖRGEN: Tere. Martin, 29. Õpetaja. Ise ka ei tea, miks. Eeeee... Jah.

LIINA: Tere. 52-aastane naine. Olen sedasorti tegevust esimest korda proovimas ja soov oleks, et ühendust võtaks meesterahvas, kes samuti ei ole tüüpiline n-ö tussuhunt.

REA: Hei-hei. 26-aastane naine: ilus, sale, pikajuukseline seltskondlik. Tutvuksin mehega, kes aitab raskel ajal spondeerida. Raske aeg on kogu aeg. Meesterahvas peaks olema ka puhas, siis liigume koos ruttu ka edasi.

RAGNAR: Tere. Olen 11-aastane, poiss. Otsin endale isa. Võin olla kogu aeg rõõmus, õpin hästi, oskan olla omaette. Kirjuta mulle.

RASMUS: Tere. Mees, 36, oma ettevõte, palka saan normaalselt. Iga päev teen sporti: jooks, enduro, jalgratas. Olen aktiivne, pürgin elus edasi. Olen siin, sest otsin endale uut südant. Vastu peaks pidama maksimum 20 aastat. Jess.

JARMO: Tere. 32-aastane mees, muidugi Tartust, tutvuks aktiivse naisega, kes huvitatud seksist, kohtingutest, aga ka autosõidust. Mees võib olemas olla, aga sekselu puudub, kuna mees kaugel. Vanus võiks olla kuni 40-aastane. Või see +/– vanusepiir ei ole kivist. Võiks ise hakkama saada oma eluga. Minul olemas auto.

LIINA: Hei. Olen kõrgharidusega edukas naine (vanust ei ütle!). Otsin meest, kes ei räägiks midagi, võtaks mind lihtsalt kaissu.

GERT: Tere. Väinu. 71. Olen põline maamees, varem kulhuusi direktor. Otsin 75–80 aastast kaaslast, kes veel mäletaks autubaasi aegu ja oskaks tuju üleval hoida. Eriti oodatud on kirjad inimestelt, kes oleks juba matnud mõne oma lähedase.

SIMEONI ja KO: Tere. Oleme rühm toredaid noori inimesi, tugevate lõuapäradega ja jõuliste maneeridega. Vabal ajal teeme ekstreemsporti või lõõgastume naisterahvaste laulu saatel. Alkoholi ei tarbi. Meeldivad kiired ja tõhusad lahendused, munemine ja uiutamine ei istu. Otsime koalitsioonipartnerit. Venelastel ja vanuritel mitte tülitada. Klapi korral võimalik 14–16-kuuline püsisuhe.

RAIVO: 62-aastane mees, lesk, otsib uut kodumaad. Kodumaa võiks olla kindlustatud ja omal käel hakkamasaav. Sobivuse korral võimalik ka püsisuhe.

GERT: Olen 56-aastane mees, endine poistekoori liige. Meeldivad huumor ja sõbrad, tööl käin Soomes, olen abielus. Ja vot nüüd jõuangi põhiliseni. Vabad naised, vajan kedagi, kellega koos nädala sees põhjamaal käia. Sõidan tavaliselt Tallinkiga, eriline lemmik on Star. Tule ja laulame koos karaoket, kui laev öhe seilab! Kirjuta.

REA: Tere õhtust. Mina olen täna Milvi, 66. Elan maal, õhtuti on hirmus. Kõik majad ammu tühjad, mulle on ka majja sisse murtud korda viis. Ühe korra istusin ise elutoas, kui söögituba puhtaks tehti. Hädasti oleks vaja meesterahvast, kes söögituba valvaks.

JÖRGEN: Mina olen Jürgen, 47, ja mul on täna väga halb päev. Üksi olen. Kes on võimul, on ikka üksi. Reedetakse, aga reedavad sõbrad. Poetakse, aga poevad vaenlased. Kui inimesel hammas valutab – mina süüdi. Kui inimesel koeral halb tuju – mina lõbustagu. Ära on tüüdanud. Kõik vaatavad lühikest perspektiivi, mina ainsana pikka – no mida meil omavahel rääkida on? Midagi ei ole.

RAIVO: Tere. Mina Hillar 35. Elu on tühi. Kõik tüütab kiiresti, vaimustumist pole. Rahulolematus on pidev, see juba närib. Ühiskond tundub ka kuidagi paigal tammuvat. Tahaks midagi muuta, aga mida, ei oska öelda. Söökidest meeldivad pastaroad, tervis on enam-vähem, korter on neljatoaline, varsti laiendan. Õhtul on vahel nii üksik olla, et kuigi olen mees, vääksun nagu väike tita. Ei tea kohe, mida teha. Ega ma väga enam ei looda ka. Las ta jääb.

RASMUS: Mina Jaak 55. Üksi elamine on igav, inimestega aga kuidagi ei klapi. Proovinud olen mitu korda. Ei tea, mis inimestel minu vastu on. Eelistaksin spanjelit, võib olla ka hundikas.

RAIVO: Töötan riigikogus. 36. Jüri. Ma tean, ma tean. Minu jutt on lühike. Olen pikalt olnud varjus. Ikka alati teine mees, mitte kunagi esimene. Kunagi kippusin ka esimeseks, aga sain oma vitsad kätte, tean nüüd oma kohta. Kuid olen rahul sellega, mis mul on: ülikond, haamer, kolleegide lugupidamine. Süda aga igatseb armastuse järele. Põksub kiiremini, kui näen sind. Kui sa istud neljandas reas. Pilk otsusekindel, käed nii pehmed. Sa ju tead, et meile kuulub tulevik. Kaja. Ma tean, et sa pidid minema, pidid lahkuma. Kuid me kohtume taas.

JARMO: Tere. Olen 23-aastane ja häbilugu tunnistada, aga vajaksin sponsorit õpingute eest maksmiseks. Olen valmis suhu võtma.

SIMEONI: Tere. Otsin liitlasi Vene ohu vastu. Ise olen pigem rahuliku meelelaadiga, hindan kõrgelt vaikseid tubaseid õhtuid. Naabritel on mul sama mure, nii et kui teid on mitu, andke käega märku.

RAGNAR: Tere. Olen saar ja tahan olla poolsaar. Otsin maad, mille külge ennast kinnitada. Kuna mu pükstes on suur auk, ei julge püsti tõusta.

LIINA: Mina Marina 56. Olen siin praegu ja jälle nutan. Iga lahkuv selg ajab nutma. Iga järgmine rohkem kui eelmine. Vahel mõtlen, kuhu nad kõik lähevad – läheks ka sinna, läheks juba ette ootama.

RAIVO: Viljar, 44. Vahel käin õhtul linnas ja vaatan, et tänavad täiesti tühjad. Kuhugi ei oska ise ka minna. Baaris võõrad inimesed ja laulupeol hakkasin viimane kord oksele. Normaalseid inimesi nagu polekski enam.

GERT: Mina 78. Surmani pole enam palju jäänud. Hommikul vaatan aknast välja ja imestan isegi, miks veel elan. Ei soovi kellelegi seda tunnet.

HELENA: Viktoria, 90. See vanadus on jah, nagu needus. Ma olen kõik ära näinud, kõik sõjad ja tõusud ja mõõnad. Eks neid tõususid oli varem kuidagi rohkem, praegu nagu ainult mõõn. Iseloomult olen optimistlik, loen ilma prillita, leht ikka käib, saan ise hakkama küll. Ainult üksindus närib jubedal kombel.

JARMO: Markus, 25. Olen tööliste laps, nii et väga pole kunagi jopanud. Ema ütles, et ära parem loodagi, et lihtne inimene ongi üksinda. Aga kus see armastus siis on, kui teda siin ei ole?

JÖRGEN: Helmer, 44. Õhtul magama jäädes pigistan endal munad pihku, et nii lohutu poleks olla. Magan, munad pihus, aga unes näen sind. Kus sa oled?

Ilmub Savisaar

Koor skandeerib kümme minutit «Savisaar! Savisaar!»

SAVISAAR: Mida teha, et sinul oleks Eestis hea elada? Kuidas hävitada ... parandab käivitada Eesti majandus? Kuidas kaitsta Eestit? Lubage, head sõbrad: ma alustan kaugemalt.

Möödunud nädalal tuli linnavalitsusse uudis, et USA kosmoseagentuuri NASA kulgur nimega Uudishimu leidis Marsilt orgaanilisi ühendeid. Möödunud aastal mõõtis seesama Uudishimu Marsi atmosfäärist metaanikoguse, mis oli tavapärase tasemega võrreldes ligi kümnekordne. Meil on sellega nüüd kindlad tõendid, et Marsil võis miljoneid aastaid tagasi olla elu. Või oli hoopis tegemist sellega, et Marsil olid soodsad olud elu tekkeks, kuid elu siiski tekkida ei jõudnud.

Me arutasime nii Mustamäe halduskogus kui ka Keskerakonna juhatuses USA kosmoseagentuuri poolt meile edastatud informatsiooni. Me leidsime ühiselt, et Marsil oli miljoneid aastaid tagasi samasugune olukord nagu täna Eestis. On soodsad olud elu tekkeks, kuid elu siiski tekkida ei jõua.

Mis on selle põhjus? Head sõbrad. Mul ei ole teile midagi uut öelda. Me kõik teame fakte. Me kõik loeme lehti. Me teame, et ainult vähestel on Eestis hea elada. Me teame, et Eesti majandus on hääbuv ja visioonita majandus. Me teame, et meid ei ähvarda mitte niivõrd väline oht, kuivõrd sisemine lõhestamine. Me teame seda. Mida teha?

Lubage, ma räägin teile oma vanematest. Nad ei elanud rikkalt. Me elasime Põlvamaal Vastse-Kuustes. Kas keegi siin saalis üldse teab, kus on Vastse-Kuuste? Või kus on Põlvamaa? See on ääremaa. Perifeeria. Ja me elasime metsa taga väikeses majas. Meist ei teadnud mitte keegi. Me olime ära lõigatud, unustatud, eemale tõugatud. Meiega ei arvestatud siis, kui kaardi peale joonistati autokaupluse marsruute, ning talvel pidin teid lahti lükkama isaga kahekesi. Meid ei aidanud keegi. Kosmilises plaanis olime me mõttetud. Täpselt nagu Eesti täna.

Aga ma tulin sealt välja. Küünte ja hammastega kaevasin ma end Vastse-Kuuste metsa tagant täna siia Estonia kontserdisaali. Ma tõusin mitte millestki rahva liidriks, mind kuulasid mitte enam kuusepuud, vaid sajad tuhanded inimesed mitte ainult Eestis, vaid kogu Ida-Euroopas. Ma näitasin suunda. Ma tegin seda. Ja seda suudab ka Eesti. Seetõttu, mu armas väike Eesti, ma ütlen sulle, mida sa tegema pead. Sa pead tegema nagu mina. Sa pead küünte ja hammastega end välja võitlema. Sa pead panema kõik ühele kaardile. Sa pead tahtma, metsikult tahtma. Aga ennekõike, Eesti: sa pead mõtlema suurelt.

Ma olen väsinud väiksusest. Me püüame leida lahendusi ja visioone ning tulevikupilte, kuid kuidas saab olla pilt suur, kui raam on väike? Me räägime e-residentsusest, kuid samahästi võiksime rääkida ka e-dementsusest, kus iga soovija üle kogu maailma saaks olla dementne Eesti moodi. (Ma usun muide, et selle järele oleks tänases maailmas suur nõudlus.) Me räägime oma puutumatust loodusest, me oleme uhked NATO väikeseks vennaks olemise üle, me kiitleme, kui meil on õnnestunud lennutada kosmosesse tikutops ja avaldame ajalehes uudise, kui mõni meie supermodell on kusagil musitanud mõne välismaa neegriga. Need unistused on väikesed. Aga ma olen väsinud väiksusest.

Ma olen väsinud, et selle linna tänavad on kitsad. Teeme laiemaks! Ma olen väsinud, et see linn ise on niivõrd väike. Teeme suuremaks! Ma olen väsinud, et Eesti saab läbi sõita kolme tunniga. Mida siin üldse valitseda on? Mõned põllud, mõned jõed ja järved ja mingi Valgamaa ja ongi kõik. Kõik on nii kohutavalt väike. Aga ennekõike on väikesed meie unistused ja meie tahe.

Seetõttu kuulutan ma täna Venemaale sõja. Jah, mina siit kõnepuldist kuulutan sõja Venemaale. Kui minuga ei tule Eesti armee, siis asun kasvõi munitsipaalpolitseiga piiri poole teele ja peagi kuulete raadiost hädakisa: «Tähelepanu! Kremlit rünnatakse! Ma kordan: Kremlit rünnatakse!» Tegelikult on see muidugi vene keeles.

Te võite naerda, ma naeran isegi, muidugi on see idiootlik mõte, eks ma olen Ansipilt eeskuju võtnud, tal oli selliseid mõtteid küllaga. Kuid mõelge korraks suurelt. Me kardame iga päev Venemaa ohtu. Isegi mu oma lapselaps tuleb lasteaiast ja ütleb, et lapsed tegid lasteaias kambad, et võidelda Putini vastu. Kogu see hirm, mida Eesti on aastasadu tundnud mitte oma peas, vaid oma veres ja luudes, on täna jälle siin. Me kardame Venemaad. Me kardame surma. Aga mina ütlen: põlgame surma. Kes sureb hirmu kätte, on väärt surma. Kes iga päev puhub üles paanikat, on väärt, et ta laiaks litsutakse. Ainult väikesed ja tühised mõtlevad ellujäämise peale, kuni nad vaikselt hääbuvad nagu lauanurgale unustatud apelsin. Suured ja säravad ei mõtle ellujäämise peale. Suured ja säravad mõtlevad suuruse ja säramise peale. Selle peale, mis jääb meist sajandite taha. Inimesi kohutab, kui kaua kestab meie igavik. Seetõttu küsime me enda käest: kas jääme me ajalukku?

Mida te tahate, eestlased? Ma tahaksin karjuda, kuid kahjuks külmetasin eelmisel nädalal uisuvideot tehes oma kurku. Mida te tahate, eestlased? Kas tahate olla samasugune puss edasi nagu siiani? Kas tahate mõelda ka edaspidi ainult selle peale, kust saada uued botased, kuidas veeta mõnusalt suvepuhkus, kuidas tappa endas see viimnegi olevus, kes kunagi unistas saada musketäriks?

Mida te tahate, eestlased? Kas tahate hääbuda aegade vaos nagu liivlased või karjalased, või tahate, et teid mäletataks ka aastatuhandete pärast? Kas tahate elada pensionieani või tahate elada igavesti? Ainult surnu ei hooli sellest, mis saab pärast surma, kuid meie ju elame! Me ju elame!

Ja seetõttu me kuulutame täna sõja Venemaale. Venemaa tuleb hävitada. A miks mitte? Me elame ju niikuinii iga päev kabuhirmus, maalime oma koopa seintele, mis on pime, sest me ei raatsi elektrit sisse lülitada, hirmupilte venelastest. Me kardame ju niikuinii. Siis miks mitte karta väärikalt? Miks mitte astuda ise esimene samm, teha midagi hullumeelset ja jah, ilmselt midagi, mis on juba ette kaotusele määratud, aga ma ütlen: ükskord me kaotame niikuinii! Iga samm edasi sellel väikesel rajakesel, mida me nimetame «Eesti tulevikuks», on samm edasi ettemääratud kaotuse poole. Ma räägin suurusest, aga ma ei räägi sellisest suurusest nagu Ansip, kes suudab unistada ainult uuest ID-kaardist või mõnusamast kärpest, vaid ma räägin tõelisest, plahvatavast, erakordsest suurusest! Ma kuulutan täna sõja Venemaale ja teen seda teie nimel ja just nimelt siin, Estonia kontserdisaalis, kus on istunud viimase saja aasta kõige olulisemad valitsejad ja asehaldurid, kus on tehtud kõige olulisemaid otsuseid ja kus on kogunenud meie eliit. Ptüi, eliit. Ma sülitan teie peale, sest ka teie mõtlete väikeselt. Visioon ei ole see, kui Eesti liitub Euroopa Liiduga. Visioon ei ole see, kui me võtame automaadist välja veidi teistmoodi rahatähe. Visioon ei ole see, kui ma ütleme, et inimesed võiksid isegi Eestis hästi läbi saada. Visioon on sõda. Ma kuulutan sõja Venemaale, ja seejärel Soomele, Poolale, Lätile, Leedule... Oot, mis kuradi Läti... Tähendab, ma kuulutan sõja! Aga see on alles minu esimene samm.

Lubage, ma räägin vahepeal oma koerast. Või mis «lubage», inimene ei vaja kõnelemiseks kellegi luba. See luba tuleb võtta. Seetõttu, kuulake: ma räägin oma koerast. Ta oli hea koer. Ta pures. Ta pures oma instruktorit, ta pures iga küllatulnud külalist, ta pures mind. Ta oli nagu mina. Ta ei olnud taltsutatud eurooplane, vaid ta oli metsik idaeurooplane Vastse-Kuustest, kes teab, mida tähendab see, kui sinust iga päev mööda vaadatakse. Mu koer pures, sest see oli ainus viis leida austust. Sest austust ei teenita, austus võetakse.

Eestit ei austa täna keegi. Sest me oleme väikesed mehed, kes ei pure kedagi, vaid ainult lakuvad käsi. Siin saalis on väikesed mehed. Ja üle kogu maa on ametis tuhanded väikesed mehed. Tuhanded väikesed ja noored mehed. Noorus. Noori uusi inimesi oli meil vaja siis, kui meil oli uus algus. See oli 25 aastat tagasi. Täna on meil vaja kogemust. Meil on vaja tarkust. Meil on vaja inimesi, kelle nägudel on armid, aga mitte magusad sepikunukid põskedes. Jah, Taavi, ma räägin sinuga. Seepärast ütlen ma teile: Tõuske üles, vanad mehed! Ärge minge vagusalt sinna lahkesse öösse! Halleluuja, vanad mehed. Kas mäletate, kuidas me panime kunagi oma vastaste pasa rappuma? Kuidas me toppisime oma vaenlase pasa tagasi nende perse ja surusime selle välja nende neetud kõrvadest? Nad lämbusid omaenese sita sees, ja meie laulsime glori halleluuja. Tõuske üles, vanad mehed. Veel ei ole hilja, vanad mehed. Me oleme võtnud Päikesel munadest ja surunud need tolmu sisse, sest selle maailma üle ei otsusta mitte päike, vaid otsustame meie! Tõuske üles, vanad mehed, ja andke mulle suud, sest mina köhib... tõuske ... köhib ... Tooge Tallinna vett. Joob vett

Niisiis. Kuhu ma jäingi. Marsil avastati elu... Vastse-Kuuste... Koer... Nii. Ja seetõttu me kuulutame täna sõja Venemaale. Ah ei, see juba oli... Jaa. Siin.

Mis haige koht täna Eesti on? Palun, küsime seda koos: mis haige koht täna Eesti on? Soodsad olud elu tekkeks justkui on, kuid elu siiski tekkida ei jõua. Ja miks ei jõua? Ei jõua, sest inimesed ei ole vabad. Mina olen ühe korra juba teile vabaduse andnud. Nüüd annan ma selle teile teist korda. Sest mina olen viimane Prantsuse revolutsiooni otsene järeltulija ja mina julgen veel ainukesena vaadata inimestele silma, kui ma nad barrikaadidele saadan.

Meile öeldakse, et meid valitseb liberalism. Liberalism on vabaduste kaitse. Kuid täna kaitstakse meil ainult üht sorti vabadust – turuvabadust. Mitte inimvabadust. Meil arvatakse, et turg sünnitab inimese. Kui suudaksin, ma naeraksin, sest hoopis inimvabadus peab sünnitama turuvabaduse. Turuvabadus ei sünnita inimesi, vaid sünnitab kiskjaid. Sest vaadake. Ma tean kõike kiskjatest. Ma olen ise kiskja. Minu relvad on alati olnud küüned ja hambad, te teate seda. Ma ei räägi teile täna headusest. Ma ei räägi teile täna keskklassi grupikallist või sellest, et inimesed võiksid rohkem üksteist kuulata. Kuulaku. Las inimesed kuulavad üksteist, kui tahavad, minu kogemus ütleb, et midagi huvitavat sa tavaliselt ei kuule. Sest mida huvitavat saakski rääkida inimene, kes on väsinud tööst ja turuvõitlusest? Mitte midagi. Ma tean seda. Ma mõistan teid. Sest ka mina olen väsinud. Viimasel ajal pean ma ise ärimeestele helistama ja raha nuruma – varem ei juhtunud seda kunagi. Mis minuga juhtunud on? Ma olen kaotanud inimväärikuse. Ma olen kaotanud inimvabaduse. Ma olen valmis võitlema viimase veretilgani Eesti eest. Aga inimvabaduse eest olen ma valmis ohverdama ka kõik teised.

Veel kord: mis haige koht täna Eesti on? Inimvabadus tähendab, et me peame kaotama turuvabaduse. Meil ei ole rohkem valikuid. Me peame valima täna siin Estonia saalis, kas me oleme kiskjad või me oleme vabad. Meie liberaalid ei ole liberaalid, sest nad piiravad inimvabadust. Ken-Martil hakkab peas vilkur tööle, kui ta lehest kanepi pilti näeb. Igor Gräzinil tõuseksid homosid nähes juuksed püsti, kui tal juukseid oleks. Urmas Reinsalu... Vaat selle nime peale tuleb alati naer peale. Ma ei tea, mis värk isamaalastel nende soengutega on. Laaril elas puhvaika peas, aga Reinsalu on ju käpik, kellel tõmbleb mingi mätas kupli otsas. Reinsalu elus on null salmi ja ikka alati üks refrään: piirangud, piirangud, piirangud. Käpik tahab, et inimene poleks vaba, vaid et igaüks oleks samasugune käpik nagu tema, igav nagu Rapla, sest tema jaoks on oluline rahvuse vabadus, aga rahvuslik vabadus on samuti turuvabadus.

Nad ei ole tõelised liberaalid. Kuulake nüüd kõik üle maa, või vähemalt üle selle saali. Mina olen tõeline liberaal. Vaadake mind ja te näete rohkem Ansipit kui Ansip kunagi olnud on. Vaadake mind ja te näete rohkem Laari kui Laar kunagi on suutnud olla. Aga ennekõike. Vaadake mind ja te näete rohkem Savisaart, kui ma olen kunagi Savisaar olla saanud.

Miks? Sest ma olen kuulanud oma niinimetatud sõpru, kes «hoiavad mind tagasi». Ma olen piiri pidanud oma ideedes ja unistustes. Aitab! Täna siin aitab! Viimane piir on käes ja piiri pidada enam ei saa. Alates täna vaatab kella kell 18.35st olen ma tõeline Savisaar. Ma olen rohkem Savisaar kui Savisaar seni on olnud, sest minu jaoks on kõige olulisem inimvabadus. Laulge, sest ma olen tõeline Savisaar!

Koor laulab

Ma avan turud kõigile. Ma võtan tagasi raudteed ja lennujaamad. Ma võtan kõik endale. Ma võtan endale pangad ja ettevõtted, ma võtan endale transpordi ja televisiooni, ma võtan endale tehased ja selle imeliku väikese ettevõtte Tartust, kus sa saad üle interneti ristikut kasvatada ja mille kohta öeldakse, et see ongi Eesti tulevik. Ma võtan kõik endale, sest mind ei huvita turuvabadus, vaid inimvabadus.

Laulge!

Kõigile tööd. Kõigile vabadust ja väärikust. Inimesed otsustagu ise, mis nad teevad oma eluga. Turg ei tohi olla takistuseks inimese kõige ilusamate unistuste teostamisel. Turg peab pakkuma kõigile võimaluse, mitte olema tõkkeks. Jah, inimvabadusele! Jah inimese vabadusele!

Laulge!

Me hukkume niikuinii, ärme hukku siis poeukse taga võideldes. Hukkume väärikalt. Sest ma armastan teid kõiki võrdselt. Noori naisi veidi rohkem, kuid see on vaid seks: ma armastan teid tõesti kõiki võrdselt. See siin ei ole mahakäinud mehe võitluskarje. See siin on surmamineja viimane laul tema huulil, sest me teame, et Eesti käib alla.

Laulge!

Sina ja mina, me mõlemad võime tahta, et maa peal oleks paradiis. Me võime tahta ükskõik mida ja selle oma T-särgile trükkida. Aga see ei ole poliitika. Poliitika on jõud, mitte meie soovid või see, mida me ühiselt kusagil pläägutame. Poliitika ei ole see, mida sina või mina tahaksime, et ta oleks. Poliitika on poliitika, ja poliitika on kohutav. Kohutav. Aga mina tulen sellega toime.

Laulge!

Sõbrad. Vaadake mind! Mina olen tõeline Savisaar ja mina olen jõud. Ma ei mõista sind. Ma ei hooli sinust. Aga ma kaitsen sind. Mina ründan sinu eest ja mina võtan vastu sinu eest rünnakud, sest mina olen Savisaar ja mina olen jõud. Sa vajad mind. Sa võid mind põlata, naeruvääristada, kritiseerida, sa võid öösel meeleheitest padjanurka närida, kui sa näed mind üle mõistuse kallist videost ja seda, kui ükskõik mul su arvamusest on, aga sa vajad mind, sest ma olen Savisaar ja ma olen jõud. Kõik teised poisid klassis on viisakad. Aga mina olen jõud. Kõik teised käivad reeglite järgi, aga mina olen jõud. Ja teile ei pruugi see meeldida, aga ma olen teie ainuke pääsetee.

Laulge!

Ma tõin kartulid linnaväljakule, et meelitada linna uusi maksumaksjaid, sissekirjutusega metssigu, aga teie ütlesite, et see on populism. Et ma mängin madalatele instinktidele. Aga mis on madalad instinktid? Ellujäämine ja inimväärikus. Maailm on kriisis. Kõik vananeb. Väärtused langevad. Selleks et päästa demokraatia, peame me ohverdama demokraatia. Meil on vaja jõudu. Ja Eestis olen ainult mina jõud.

Ümisege midagi!

Kõik teised ütlevad, et nad on uus algus, iga nelja aasta tagant uus algus, aga mina ei ütle teile seda. Mina ei ole uus algus. Mina olen ikka seesama, kes alati. Ma olen kordus. Ma olen halb unenägu. Ma olen katkine plaat. Ma olen ühe koha peal pöörlev derviš, sest ma olen Savisaar ja ma olen jõud. Laulev revolutsioon. Balti kett. Eesti iseseisvumine. Uus koerte sittumisplatsdarm Lasnakal. Selliseid asju ei tehta muljetamisega. Selliseid asju tehakse visiooni ja jõuga. Meil on vaja jõudu. Õnneks on meil Savisaar.

Ümisege paremini!

Võim on minu jaoks kõik. Te teate seda. Ja te teate, et keegi teine ei suuda kanda seda võimu, mida mina olen kandnud 30 aastat. Sina ei suudaks. Ja sina ka ei suudaks. Ma olen nagu kaevur. Kui kaevur enam oma rasket ja vastikut tööd ei tee, sureb ta kiirelt. Aga ma kaevan edasi. Ma ei tule maa alt välja. Sina sureksid juba siis, kui kiivri esimest korda pähe paned, aga mina kaevan juba 30 aastat ilma kiivrita ja kaevan edasi. Sest mina olen Savisaar ja mina olen jõud.

Üminale stopp!

Mul ei ole mingeid lahendusi. Mul ei ole teie jaoks mingit uut arvamust. Sest ma ei ole inimene, kes käiks neil arvamussummeritel, vaid ma olen inimene, kes unistab võimatust ja kes siis selle poole ka liigub. Ma olen Savisaar. Aga teie ei ole Savisaar. Teie unistate täna üht, homme teist. Lendab linnuke, ja juba teie mõte läheb mujale. Teil pole eesmärki. Eesmärke, millele kuuletuvad kõik.

Tohoh! tohoh! kuulen ma juba tagumistest ridadest, kuhu on peitnud end Eesti poliitika moraalivalvurid. Demokraatias peab ju igaühel olema eesmärk! Lubage, ma naeran. Proovib No ei tulnud välja. Ma ütlen teile, mis on eesmärk:

On luuletaja kirjutanud muiste:

«Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.»

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid –

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

«Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!»

– kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna «eesmärk» liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste «siht».

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis «Tehtud!» – ja ongi kõik.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam –

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP –

kui puudub kontekst, küsimus, et «miks?»

«Mis oleks kui...?» – see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?

Sõbrad. See oli mu kõne rahvale. Sest mu südames on raev ja kätes on jõud. Me südametel olid kunagi mitmed lätted, mis me võitlejasüdant niisutasid, kuid kuivanud on need allikad! Me hobused ei põle enam, vaid magavad latrites. Me hoog on raugenud, kuid mina ei lepi sellega! Mis siis, et olete mu reetnud!

Mul pole õnne. Tahtsin kanda hoolt

kord rahva eest ning talle rahu tuua,

talt võita heldusega poolehoid –

kuid tühja hooldamise jätma pidin,

sest pööbel vihkab võimu, mis veel elab,

ta ainult surnuid oskab armastada.

Oh meeletuid, kel rahva hingerõõm

või hädakarje liigutavad südant!

Me maale taeva tahtel saabus nälg

ning rahvas halas, surres piinadesse;

ma tegin neile lahti võilaod,

kuldraha jagasin, tööd andsin neile –

nad vihaselt mind needsid selle pärast!

Peavarjudest nad tules ilma jäid –

ma püstitasin neile uued majad.

Süüks mulle siis nad tulekahju panid!

Nii pööbel vaeb: ei tee ta tahtmist eal.

Ah, aiman: miski rahu anda vist

kesk maiseid muresid ei suuda meile.

Ei miski, miski...

Süüst puhtana me pühitseme võitu

nii kurjuse kui musta laimu üle,

ent kui meil lasub ainus häbiplekk,

üksainus, mille juhus jättis sinna,

oh häda siis! Kui katkupaise see

me hinge põletab: kõik mürgist täitub,

kui vasar kõrvus etteheide taob

ja süda iiveldab ning pea käib ringi

ja verist last võid näha silme ees...

Siis põgeneks, kuid kuhu, kuhu... Hirmus!

Jah, armetu on see, kel koorem hingel.

Ja kuigi seisan üksi siin ma teie ees, ja väljas tuhanded skandeerivad miskit minu vastu: ma ei karda. Ma olen vana mees, kuid vist ainuke veel selle riigi sees, kes suurelt jaksab mõelda. Unustage tühi-tähi, see väsitab, väsitab nii mind kui teid. Mõelge suurelt. Kuulutame sõja. Või kui seda ei jaksa me, siis ütlen teile ausalt – milleks kõik? Milleks veel siis Eesti, kui tema nimel elu anda te ei raatsi? Olen mina andnud kõik, kuid kuigi Eesti väike, ta vajab rohkem verd kui vaid minu oma. Kuid teie riigi doonoriks ei taha saada eal, vaid oma elu tahate hoida järjel heal. Nii mõttetu. Milline raiskamine. Ei taha ma sellist Eestit päästa, mis soovib ainult säästa ja säästa. Müügem parem siis maha üldse see Eesti.

Olen mina kõnelenud teile. Nüüd on teie kord kõneleda mulle.

Saalist tõusevad inimesed ja küsivad

RAIVO: Aitäh, väga selline vahva kõne. Aga meil tekkis siin kogu kollektiivil küsimus, et miks bussisõit on tasuta, et seal sõidavad nüüd igasugused.

SAVISAAR: Aitäh küsimuse eest. Teate, kui te aru pole siiani saanud, ma ei oska ka paremini enam selgitada. Ütlen üks kord – aru te ei saa. Ütlen teist korda – ikka ei saa. Kolmandal korral hakkan ise juba mõikama, aga teie ikka ei saa. Aitäh.

RAIVO: Mõistan-mõistan. Lihtsalt, vaadake, need inimesed, kes nüüd bussides sõidavad, nad on vaesed. Nad on lihtsalt nii VAESED, nii kohutavalt VAESED, vastik on – saate aru?

SAVISAAR: Aitäh. Teate, bussisõidu tegin ma kõigile tasuta, sest ma lootsin salamisi, et äkki inimesed hakkavad siis rohkem raamatuid lugema, sest mida muud ikka bussisõidu ajal teha. Et läks teistmoodi, selles ei ole tõesti enam mina süüdi. Ega teie ise vist ka pole ühtegi raamatut lugenud?

Äkki olete Jüri Mõis?

Ansip, ma tean, oskab ainult raha lugeda. Olete te kindel, et te Ansip ei ole?

Laar, ma tean, loeb ainult neid raamatuid, mida ta ise kirjutab, ja ainult neid kohti, kus on paksus kirjas tema nime mainitud. Neid kohti on muidugi palju. Äkki räägite temaga, kirjutab teist ka. Kui olete muidugi üldse midagi saavutanud, mille pärast kirjutada?

Rõivas on nii noor, tal on alles trükitähed selged. Mikserile õpetasin ma ise õiged tähed selgeks, poiss lugeski endale prillid pähe, aga ega nohikuga mõistlik inimene ei taha tegemist teha. Ilves loeb ainult inglise keeles, ma ei ole ausalt öeldes kindel, kas ta üldse eesti keelt oskab. No ilma nätsuta küll ei oska, see on täiesti kindel. Kallas muidugi oskab lugeda. Kallas loeb väga hästi, vähemalt kümneni oskab ta küll lugeda: üks miljon, kaks miljonit, kolm miljonit. Nii et aitäh küsimuse eest, läksin vastusega pikale, aga loodetavasti oli abi. Mulle küll ei olnud. Aitäh.

RASMUS: Mis mu lastest saab?

SAVISAAR: Teie olete nii noor, teie olete vist Taavi Rõivase isa? Öelge poisile, las võtab patšokid põskedest välja, on endal ka kergem.

RASMUS: Mis mu lastest saab?

SAVISAAR: Aitäh küsimuse eest. Vaadake, ega keegi ei ole rõõmus, et Ansipi vanemad ta läbi vatiteki teha otsustasid. Aga mis parata. Aitäh.

RASMUS: Mis mu lastest saab?

SAVISAAR: Aitäh. Ma olen ka nagu kuulnud juttu, et Jürgen Ligi ja Rein Lang on tegelikult üks ja sama inimene. Aitäh.

RASMUS: Mis mu lastest saab?

SAVISAAR: Seda on räägitud mulle mitmest allikast, et Eerik-Niiles on tegelikult naise nimi ja Keit on jällegi mehe nimi, nii et ma ei imestaks millegi üle.

RASMUS: Mis mu lastest saab?

SAVISAAR: Teate, ütlen teile ausalt, ega tõesti mina süüdi ei ole, et mina olen surunud Ronald Reagani kätt, aga teie ei ole.

RASMUS: Milleks?

SAVISAAR: Aitäh. Teate, vanasti oli kõik teistmoodi. Kui tõstsin käe, miljon inimest vakatas. Niimoodi – näete – tõstsin käe, ja miljon vakatas.

Savisaar lahkub

Lõpp

Kasutatud Harold Pinteri luuletust «American Football», Pablo Iglesiase kõnet «Vasakpoolsed võivad võita», Aleksander Puškini romaani «Boriss Godunov» (tõlkinud A. Saul), Sten Tamkivi essee «Mis oleks kui...» (värsistanud Aare Pilv), Dylan Thomase luuletust "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse" (tõlkinud Paul-Eerik Rummo), Fabio Capello ühte lauset ja kahte anonüümset tutvumiskuulutust.

Teater NO99 ühekordne aktsioon 22. detsembril 2014

Eesti Draamateatri suures saalis

Marika Vaarik / Helena Pruuli / Rea Lest / Ülle Hertmann / Liina Vahtrik / Gert Raudsep / Rasmus Kaljujärv / Simeoni Sundja / Jörgen Liik / Ragnar Uustal / Jarmo Reha / Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper / Eero Epner / noorte segakoor Vox Populi (dirigent Janne Fridolin)

Seotud lood
21.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto