Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: raha relatiivsus ja absoluutsus

Küllap märkasite jõulupühade ajalgi: kalli ja lähedasega inimesega koos veedetud tunnid lendavad kiiresti, samal ajal kui kedagi või midagi väga oodates näib iga minut tüütuseni venivat. Maria Tamm kaitses tänavu Tartu Ülikoolis doktoritöö, milles näitas, et igaühes meis tiksub bioloogiline kell, mille töö sõltub organismi erutusseisundist ja aktivatsiooni tasemest. Seega osutub aeg, mis peaks ju olema täiesti konkreetne, tegelikkuses üsna suhteliseks.

Rahaga paistavad asjalood olevat üsna samamoodi. Neid kaht ju isegi võrdsustatakse, öeldes, et aeg on raha. Summa, mis ühe vaatevinklist on suur, on teise meelest tühine. Riik on korraga jõukas ja samal ajal alati vaene. Heas loometoonuses kunstnik või kirjanik võib saada järjest mitu suurt preemiat, ilma et avalikkus kurja nägu teeks, poliitik paistab alati mõttetult kulutavat.

Aasta lõpus on tavaks koguda meedia vahendusel heategevuslikku raha. Rahvusringhäälingul on «Jõulutunnel», Kanal 2-l «Jõulusoojus», Raadio 4-l «Jõulurõõmu kuulutus» ja nii edasi. Mõne aja pärast arvatakse kogutud raha avalikult kokku. Ja seejuures küsitakse mõnikord, kas seda on vähe või palju. Ometi pole kingituse puhul tihtipeale kuigi oluline, et kui palju see õigupoolest maksis, vaid hoopis kaasnev tähendus, lugu, nagu kirjutas hiljuti Postimehes psühholoog Avo-Rein Tereping: «Kingitustel on võluvõim. See on rohkemat kui asjade andmine. See on suhte loomine, selle kinnitus.»

Kõigi avalike heategevate puhul on olulisim just seeläbi loodav sotsiaalne mõõde, mis väljendub suhtena ühiskonnas, lõimides meid omavahel. Kuigi otse loomulikult on kasulik, et annetustest kogunev summa oleks võimalikult kopsakas. Seda rohkem saab ju ära teha.

Lisaks kogutud summale pakuvad kõneainet võrdlused. Valimiste-eelses õhustikus tekkis sotsiaalvõrgustikes päris mitu arutelu, kus pandi ühte patta erakondade kampaaniakulud ja annetatud raha. Ühest küljest näib see ebaõiglane – nii võiks ju iga eelarverea juures väita, et raha läheb valesse kohta, ja kellegi meelest kindlasti alati lähebki. Ent teisalt on sellises kriitikas oma iva. Me peame järjest rohkem mõtlema, kuidas ja kuhu maksuraha suunata. Muidu võib ühel päeval, kui euroraha voog senisel kujul lakkab, nii mõnigi valdkond sõna otseses mõttes kuivale jääda.

Kuid meie suured erakonnad, kes ukselt-uksele-kampaaniatele kulutavad sadu tuhandeid eurosid, võiksid ju püüda mobiliseerida oma liikmeid aeg-ajalt erakonna kaudu heategevuseks annetama. Sidusus paraneks mitmes mõttes. Nii erakondade sees, kus liikmemaksude kogumisegagi tihtipeale täbarad lood, kui ühiskonnal erakondadega. Nii et kokkuvõttes oleks see üks igati mõistlik aja ja raha kulutamine.

27.12.2014 30.12.2014
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto