P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: aasta puudutus. Puudutuse aasta

Postimees
Juhtkiri: aasta puudutus. Puudutuse aasta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Postimehe toimetus valib iga aasta lõpus inimese, keda tahame tunnustada tema silmapaistvate tegude eest. Välja kuulutame otsuse siis, kui aasta on läbi. Eile tegime seda juba kaheksateistkümnendat korda.

See traditsioon sai alguse siis, kui ilmus ajakiri Luup. Eeskuju oli toona USA ajakiri Time, mis on andnud aasta inimese tiitlit välja juba alates 1927. aastast neile, kes on «heas või halvas suunas kõige rohkem mõjutanud selle aasta sündmusi».

Oleme pidanud toimetuses aastate vältel pikki ja tuliseid vaidlusi, kas ka meie aasta inimene võiks olla mõni halvas suunas mõjutaja. Oleme ikka ja jälle vaielnud sellegi üle, kas võiksime selle tiitli anda mõnele maailma mõjutajale, kellel siiski Eestiga mingit otsest pistmist pole.

Kõik kaheksateist valikut ütlevad selgelt, millisele tulemusele oleme jõudnud: see tiitel on tunnustus tublide tegude eest, mis on ühel või teisel viisil seotud Eestiga.

Enamasti oleme valinud sõnaselgelt ühe inimese, mõistes samas hästi, et küllap on saavutuste taga lisaks eestvedajale ja -kõnelejale veel paljude inimeste pühendumus. On paar erandit. 2004. aastal valisime aasta inimeseks Eesti sõduri Iraagis tunnustusena meie elukutselistele sõjameestele ja nende lähedaste usule ja lootusele. 2006. aastal kuulutasime aasta teoks animafilmi «Leiutajateküla Lotte», tunnustades väärtuste – headus ja ausus, leidlikkus ja humoorikus – rõhutamist Eesti lastele.

Ühelgi aastal pole aasta inimese valimine läinud toimetuses lihtsalt. Vastupidi, see on alati kütnud kirgi. Tuliseid vaidlusi peetakse ka siis, kui valiku aluspõhimõtetes on enam-vähem kokku lepitud. Kas aasta inimene võiks olla sportlane, äriinimene, muusik, teadlane, kirjanik või hoopis riigiametnik? Või mägironija, kes esimese Eesti inimesena jõuab maailma kõrgeimale tipule? Kaheksateist aasta valikud on mitmekesised. Osa neist nimedest on sellised, mida igaüks Eestis teab. Paljud valikud oleme teinud aga just nimelt selleks, et väärtustada erakordset pühendumust ja tegusid, mida ei saada igapäevaselt välklampide sähvatused, ent need on aidanud Eestit, meie inimesi ühel või teisel viisil uuele tasemele.

Hirvo Surva, Postimehe aasta inimene 2014, avaldas eile tänu kõigile oma kaaslastele ja ütles, et laulupeo ime sünnib, kui absoluutselt kõik osalejad annavad sellesse tüki oma hingest – see ime on nende hingede mosaiik. Tõepoolest, tagasihoidlikkus on veel üks voorus, mis ühendab Postimehe aasta inimesi.

Suur küsimus on aga see, kas kõik imed sünniksid, kui keegi neile hoogu ei annaks. Nii imeline «Aja puudutus. Puudutuse aeg» oleks Hirvo Survata ilmselt olemata jäänud. Inimene on tähtis!

Märksõnad
Tagasi üles