Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olesja Lagašina: tümitame omasid?

Olesja Lagašina FOTO: Pm

On lausa hämmastav, kui ebajärjekindlalt peab kohalik venekeelne elanikkond end ülal, kui asi puudutab kohalikku venekeelset meediatoodangut. Kui sellist toodangut ei ole, ei jäta keegi kasutamata võimalust torgata, et «venelasi jälle pitsitatakse». Aga kui vaid ilmub väiksemgi vihje selle loomisele, järgneb umbusu-, pessimismi-, kahtluste ja sõimulaine nende aadressil, kes püüavad lagedal platsil midagigi luua.

Sellest hetkest peale, kui jälle hakati kõnelema kohalikust vene telekanalist, täitus kohaliku Facebooki vene sektor kriitikaga loodava kanali suhtes. Tuleb muidugi öelda, et siin on, mida kritiseerida: strateegia kujundamisse kaasati liiga kitsas ring asjatundjaid (mõnel polnud sidemeidki vene kogukonnaga), uue telekanali arendusjuhiks, kes peab ju vastutama sidemete loomise eest sihtauditooriumi ja võimalike vene autoritega, valiti eestlane, finantseerimine ähvardab, nagu ikka, kokku tõmbuda kui šagräännahk ning kanalit diskrediteeris võimaliku auditooriumi silmis juba selle käivitamise hetk ja põhjus. Keegi ei ole ju teinud saladustki, et venekeelne meediatoodang tõusis päevakorda ainuüksi põhjusel, et «kui välku ei löö, täitsamees risti ette ei löö».

Siiski, vajadus venekeelse telekanali järele on olemas – ja mitte ainult sellepärast, et Venemaa telekanalite kvaliteet ja nende arusaam eetikast jätab tublisti soovida, mitte ainult sellepärast, et käib infosõda, vaid ka sel lihtsal põhjusel, et kohaliku elanikkonna seas on suur osa inimesi, kel on samuti õigus teabele ja meelelahutusele oma emakeeles. Soovitatavalt kohaliku värvinguga. Soovitatavalt võimalikult vähe politiseeritult. Soovitatavalt nende inimeste tehtuna, keda me usaldame, mitte keda meile kaela määritakse.

Üldiselt on pilt üpris kurb: eestlasi huvitab see projekt ainult vastukaaluna Krimm-on-meie-ideoloogiale, venelased näevad selles aga valimiseelset manipuleerimist. Projekt on algusest peale sattunud negatiivse suhtumise tsooni: ühed keelduvad koostööst, teised eelistavad koostööst vaikida, kolmandad tuletavad meelde, kuidas lõppesid eelmised õilsad katsed luua venekeelset telekanalit (täpsemalt, kuidas see hääbus niipea, kui oli kadunud terav hirm pronksöö kordumise ees).

Ometi liigub projekt edasi, küll kilpkonnasammul, aga siiski liigub. Pühapäeval oli eetris esimene venekeelse «Aktuaalse kaamera» laiendatud väljaanne, mille taga seisis sugugi mitte kuigi palju laiendatud ETV vene toimetus. Facebooki kogukond jõudis seda juba kritiseerida, kuigi mina ei saanud aru, mille eest. Kui uudiste esitamise neutraalset iseloomu käsitletakse rõhutuse ja julguse puudumise märgina, siis pole viga ajakirjanikes, vaid meie moonutatud arusaamises ajakirjandusest. Uue programmi autorite teene on ilmselge: nad pakuvad alternatiivi neile, kes on juba tüdinud liialdatud emotsioonide, agressiivsuse ja vägivalla pealesurumisest televisioonis.

Saade tuli välja inimlik, liialdusteta, igas mõttes «oma». Selles peegeldusid meie tegelikkuse erinevad küljed ja kajastusid paljud piirkonnad: poliitikast heategevuse ja kodanikualgatuseni, Tallinnast Narvani. Selles said sõna austatud inimesed, kes pole osalenud poliitilises propagandas. Selles ei avaldunud taotlust meeldida, kellegi pilli järgi tantsida. Küll aga anti selge positiivne signaal: me oleme olemas, oleme siin, me ajame oma asja. Ma arvan, et niisuguseid positiivseid signaale ongi viimasel ajal olnud nii armetult vähe, et me ei tohiks lubada endale selle natukesegi uputamist negatiivsusemerre.

07.01.2015 09.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto