Ilmar Raag: kas riik võib rääkida?

Ilmar Raag

FOTO: Raigo Pajula

Kui võtta absoluutsena nõuet, et «mõjutustegevus oma kodanike suhtes pole valitsusele lubatud», peaks loobuma ohtudest teavitamisest ning lõpetama laulupeo riikliku rahastamise, kirjutab valitsuse kommunikatsioonibüroo nõunik Ilmar Raag oma oponentide väiteid absurdini arendades. «Psühholoogilise kaitse» piir jookseb sealt, et valitsus ei piira võistlevate ideede «turule pääsu».

Kui õigus on Ahto Lobjakal, kes kategooriliselt väidab, et demokraatlikus riigis ei ole kohta propagandal, siis sellega nõustumisel alustame kõige avalikumast ja kahtlemata kõige võimsamast propagandast – laulupeost. Riik ju isegi mitte ei varja, et ta rahastab nii võimast ühtehoidmise ülistust. Või oot-oot, hiljuti rahastas riik kolme väga erinevat filmi: «1944», «Free Range Fred» ja «Nullpunkt». Kas sellise valiku tegemine ei ole mitte kultuurilise mitmekesisuse propaganda? Tegelikult ükskõik, millele kultuuriministeerium raha ei annaks, ikka toimuks mingi väärtuse eelisarendamine ideede vabaturu moonutamise hinnaga. Ilmselt oleks lihtsam, kui paneksime selle jõleda mõjutusministeeriumi lihtsalt kinni. Ja loomulikult tuleb Pika Hermani tornist koristada lipp, sest see võib tekitada kodanikes imelikke mõtteid.

Nüüd ehk võiksid minu oponendid hakata väitma, et nemad ei räägi sellest, vaid millestki muust. Aga minu jaoks puudutavad kõik need näited tegelikult psühholoogilise kaitse valdkonda.

Tagasi üles