Ahto Lobjakas: ajakirjandusvabaduseta pole demokraatiat

Postimehe ajakirjanikud kogunesid eile tapetud Prantsusmaa kolleegide meenutamiseks ja terrori hukkamõistmiseks ühispildile, hoides sümbolitena käes silte «Ma olen Charlie» - «Je suis Charlie», kirjutusvahendeid ja pressikaarte. Foto: Pm

Pole demokraatiat vabade valimisteta, pole vabu valimisi ilma vaba arvamusvahetuseta ja pole vaba arvamusvahetust ilma sõltumatu ajakirjanduseta – Pariisis rünnati Euroopa institutsiooni, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

See, et tragöödial on meid kõiki puudutav mõõde, ei tähenda, et kohalik mõõde oleks tähenduseta. Hea ajakirjandus peab ka selle välja tooma. Charlie Hebdo'd ei rünnanud kodumaata islamistid. Ründajad olid (niipalju kui täna teame) Prantsusmaa kodanikud. Prantsusmaa keelab oma kodanike vahel vahetegemise rahvuse või usu alusel, kuid kahtlusaluste Alžeeria nimed omakorda viitavad sellele, et tegemist ei ole teise põlvkonna lõimumata immigrantidega, kes nagu hundid metsa poole vaatavad. Toimunu pole käepärane šabloonargument nende jaoks, kes tahavad kaugelt arvustada Lääne-Euroopa riikide sisserännupoliitikat. Alžeeria oli Prantsusmaa Liivimaa. Kaks sajandit selle riigi osa – mitte lihtsalt koloonia. Prantsusmaast lahutas ta verine kodusõda 1960. aastail. Sellele on nüüd settinud islami-džihaadi ning eeslinnade sotsiaalse mahajäetuse kihid.

Ülejäänud Euroopa näeb suuremat ühisosa. Kohler tõmbab paralleeli immigrantidevastase rahvaliikumisega Pegida Saksamaal. Nagu islamistid ei salli see ajakirjandust. Süüdistab meediat valetamises ja vandenõus valitsusega, et rumalat «rahvast» alla suruda, selle poliitiliselt ebakorrektseid sisserändajatevastaseid meeleolusid eirates. See süüdistus solvab nii rahvast kui ajakirjanikke, ütleb Kohler, ning osutab: arvamusvabaduse sildi all ründab Pegida pluralistlikku ajakirjandust. Nagu tehti üleeile Pariisis, «ainult et sealsed vahendid olid äärmuslikumad.»