Sisukord
Eesti
Postimees
10.01.2015
Eesti Avalikustamise hirm pani seksiotsijad maksma Mälumäng Dilbert Horoskoop Palju õnne Kotkad sätivad peret looma Male Pank andis suurperele võimaluse tõestada maksesuutlikkust 1001esikülg Pevkur põhjendas Pariisi tulistamist meedia käitumisega Eesti lühiuudised Inimesed suhtusid apteekrite streiki toetavalt Meie naine Ukrainas Tuhanded eurod igatsetud koha eest Majandus Majanduse lühiuudised Puitmajatootja Timbeco püüab Eesti turgu Välismaa Mina olen moslem, mina olen Charlie Prantsuse kaks pantvangidraamat said lohutu lõpu Terror lõhub Prantsusmaad juba aastakümneid Prantsuse Vabariigi kaitsja Arvamus Postimees 1930: ühe pojukese viis ema Venemaa panustab tõe puudumisele Päeva karikatuur Tagasivaade: abi politseile Noorelt õpitud Meie naine Ukrainas Prantsuse Vabariigi kaitsja Hiilgav langeja Mario Draghi: rahaliit kui Euroopa lõimituse lakmus Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? Jevgenia Värä: liiga pühasid asju ei tohiks olla Kultuur Maalähedane metropolikantri Mitte ainult tagumik Deep house Energiline trendiretro Aja auk. Mida ütles Kylie Jasonile? Segadused uue sõbrannaga Inimarenenud mõrvalugu Infokoguja saatus ja šaakali saatus Raamat ajaloogurmaanile Luulehetk – hetk luules Noorelt õpitud Sport Kerde ja Sokk liitusid Moskva Dinamoga Hiilgav langeja Kati Tolmoff: koos lastega tagasi tippu Tartu Rock ei lasknud end kodus üllatada Habras Eesti sport vs võimas kihlveokurat Tarbija Eesmärgid annavad elule suuna AK Energiline trendiretro Maalähedane metropolikantri Aja auk. Mida ütles Kylie Jasonile? Deep house Masuurikas Tagasivaade: abi politseile Luulehetk – hetk luules Infokoguja saatus ja šaakali saatus Mario Draghi: rahaliit kui Euroopa lõimituse lakmus Kirjanik Erik Tohvri fenomen Tiit Kärner: õilsate mõtete kaunis maailm Arter Uut moodi Horoskoop Väikeste vabrikute buum Talveuni Külma ilma kuumad hõrgud Moeblogi: Rootsi kellad ja Pariisi lumm Viis päeva, viis kaatrit ehk veesõidunaudingu otsinguil Miamis Anu Saagim: reisipalavikust viidud Maria Avdjuško, õudne Eesti patrioot Toidublogi: kergem keedus suitsukalast Tiina Talumehe loomingu uus nägu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Maria Avdjuško, õudne Eesti patrioot

10 min lugemist
Kodune eneseanalüüs: «Kuigi olen flegma ja introvert, olen samas ka temperamentne ja võtan elu väga kirglikult,» tunnistab Maria Avdjuško. FOTO: Tairo Lutter

Peagi valmiva rahvusliku suurfilmi «1944» produtsent tunneb, et pärast seda, kui ta kevadel palgalise teatritööga lõpparve tegi, on elu läinud eriti põnevaks.

Koos oma kassiga: Maria Avdjuško peab end loomakaitsjaks ega osta eales riideid, millel on kas või tutikesed tehtud karusloomade nahast. FOTO: Tairo Lutter
Ei mingit provokatsiooni: Maria Avdjuško koos Saksa vormis poja Albertiga filmi «1944» võtetel mullu suvel. FOTO: Erakogu

Veel umbes kuu, ja siis võib Maria Avdjuško (46), kes on tuntud ennekõike filmi- ja teatrinäitlejana, uues ametis suurele mitmeaastasele ettevõtmisele joone alla tõmmata. Veebruari keskpaigas, lubab ta, jõuab ekraanidele Eesti mastaapsemaid linateoseid «1944», mis näitab Teist maailmasõda nii Punaarmees kui ka Saksa armees võitlevate eestlaste silme läbi.

Avdjuško, õrna naiselikkuse kehastus – kuigi ta on mänginud ekraanil väga veenvalt ka joodikema –, on maskuliinsusest pakatava filmi produtsent.

Milline on ootuslaine, mis koguneb nii suure filmi valmimise eel?

Kohtusin hiljuti noore režissööriga, kes on lõpetanud filmikooli, aga filme ei tee, on leidnud ennast muul alal ja teenib hästi, ning küsisin temalt, millest ta puudust tunneb. Ta vastas – ja see kehtib ilmselt kõigi meie tegemiste kohta –, et kui sa filmi valmis teed ja näed, kuidas publik tõuseb püsti ja plaksutab, siis tunned, et voh, mina olen olnud ka osa sellest.

Filmi tegemine sarnaneb mõneti maailma loomisega – see on fluidum, mis peab 90 minuti või kahe tunni jooksul vaataja endaga kaasa viima.

Millise pitseri suure filmi tegemise protsess teile kui produtsendile vajutab?

Produtsendi töö on orgunnitöö: seal ei ole midagi glamuurset. «1944ga» läks nii, et Kris Taska otsis väga kaua Elmo Nüganenile uut projekti, aga õiget ideed ei tulnud ega tulnud. Siis sain «Puhastuse» võtetel juhtumisi tuttavaks [Helsingin Sanomate ajakirjaniku] Kaja Kunnasega, kes on [kirjaniku ja sõjaväelase] Leo Kunnase naine. Tema viis mind Leo juurde. Teadsime, et tahame teha filmi eestlastele olulisest ajalooperioodist. Sinimäed oli ka üks märksõna. Edasi mõtlesime koos välja loo struktuuri. Leo vormistas käsikirja hiljem väga ägedalt ära, tegelased said oma kuju ja näo.

Mulle on põnevad just esimesed sammud alates ideest kuni selle päevani, mil võtted algavad. Sest palju on ka vastupidiseid variante: tekib ideesid, mis ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Üldiselt usun väikestesse saatuslikesse juhustesse, mis viivad suurte asjade sünnini. Nii ka selle projekti puhul. Usk ideesse oli ikka väga suur.

Filmis on kaks leeri, venelaste ja sakslaste oma. Kui palju jälgisite, et need oleks käsitletud võrdselt, tasakaalustatult, või olite siiski ühele poole rohkem kaldu?

Selles filmis ei ole küsimus üldse selles, kes on hea ja kes on halb. Kui natukenegi lugeda nende inimeste mälestusi, kes on sõdinud ühel või teisel poolel, siis enamik ütleb, et nad sõdisid Eesti eest. Isegi need, kes sõdisid punaste poolel, uskusid siiralt, et venelane läheb ära ja Eesti Vabariik jääb alles. See on pigem sõjavastane film – sõjast, kus ei olnud valikuid, kus mõlemale poolele sattunud eesti inimesed olid väljapääsmatus olukorras. Milleks panna neile juurde veel tempel, kes on hea ja kes on paha?

Mida ütleb sisetunne, kas «1944» võib sattuda ühte rivvi teiste oluliste Eesti ajalugu vaatlevate filmidega, nagu näiteks «Nimed marmortahvlil»?

Seda näitab aeg. Tahaks väga, et «1944st» ei saaks ühekordseks kasutamiseks mõeldud film, vaid et inimesed pöörduksid selle juurde ikka tagasi. Kui käin kaubanduskeskustes, vaatan tihti kurva pilguga neid kaste, kus vedelevad euro eest minu lemmikfilmid, mida olen kunagi südame värisedes vaadanud.

Suuri filme saabki teha vist üksnes pöördelistest aegadest, nagu aasta 1944. Seega olete tabanud ilmselt naelapea pihta.

Selle filmi kohta võib vist öelda, et jah, see on rahvuslik suurfilm.

Kas see tähendab, et «1944» suudab kõnetada vaid Eesti inimesi ning potentsiaali korrata rahvusvahelisel areenil «Mandariinide» edu sel pole?

Ma ei oska aimata, kuidas vaatavad seda teise kultuuri esindajad, näiteks vene taustaga inimesed. See on hästi huvitav, mida nemad sellest arvavad, kas või saksa sõduri inimlikuna kujutamisest – kui väga on see Vene ideoloogiale, eriti tänapäeva Vene ideoloogiale vastuvõetav?

Teis on ju samuti kaks poolt: isa on venelane ja ema eestlane. Kas selline dualistlik päritolu aitab teil maailma kuidagi mitmekülgsemalt ja laiemalt mõista?

Tahaks loota, et nii see on. Aga tunnistan, et olen oma päritolule ja kõigele muule vaatamata õudne Eesti patrioot. See ei tähenda üldse, nagu ma arvaks, et eestlased inimestena on paremad ja toredamad kui teised. Ma eeldan kõigilt, kes siin elavad, samuti venelastelt, et väärtustagu seda väikest riiki! Mind ajab õudselt närvi see, kui kohtun vene keelt kõnelevate inimestega ja näen absoluutselt teist mentaliteeti. Mitte midagi pole teha, mu esimene küsimus on: miks te siin elate? Minge ära, minge sinna, kus teil on parem, siin Eestis ei ole mõtet elada teadmises, et Putin on maailma kõige ägedam isane. Minge tema juurde, olge tema imetluse auras. Aga nad ei ole läinud... Eks Vene propagandakanalid teevad tohutut tööd. Inimesed on nii altid ajupesule. See on hämmastav, mis on toimunud: me ju kõik mäletame nõukaaega, kui mitte keegi ei uskunud, mida raadios või telekas räägiti, aga nüüd võetakse kõik räägitu täie rauaga omaks; või võetakse hoiak, et tõde on vahepeal. Tõde ei ole tihtipeale vahepeal! See, et venelased lasid Bukiga Malaisia lennuki alla, on tõde, mitte see, et ukrainlased lasid.

Kust teie tugev patriotism pärit on?

Kui sa tajud seda imet, et meil on siin oma väike riik, mis on kõikide seaduspärasuste vastu. Seepärast ongi Eesti mulle kallis ja ma suhtun temasse õrnusega.

Praegune maailma muutus on muidugi huvitav. Kui venelased võtsid taas agressiivse hoiaku, hakkasid meil inimesed palju rääkima, mis saab ja mida edasi teha, jälle kerkisid küsimused, kas minna Eesti eest võitlema, kui on vaja, või kaduda kuskile nelja tuule poole. Mäletan, et istusin siis, kui algasid Ukraina Maidani sündmused, koos sõpradega ja otsustasime, et meie ei lähe küll kuskile, kui midagi peaks juhtuma.

Nii et patriotismipuhang tuleb suuresti ohutundest, et see kõik, mis meil on, võib ühel hetkel ära kaduda?

See on ju korra kadunud. Seda räägivad ka Vene meediakanalid, et järgmine on kas Kasahstan või mõni Balti riikidest. Inimeste meelsus ei tohi seda [allaandlikkust] soodustada, eriti ohtlikel aegadel, vaid tuleb hoida ühte kindlat joont. Ma ootan ka poliitikutelt rohkem tugevat seisukohavõttu.

Kuidas te, muide, ise end rahvuselt määratlete?

Eks ma ole selline ei liha ega kala. (Muigab.) Eesti keel on minu emakeel. Aga ma suhtun väga suure imetlusega vene kultuuri, vene kirjandusse, pean venelasi väga andekaks rahvaks. Mul on kaks õde, kellega räägin vene keeles ja kelle vastu mul on väga õrnad tunded. Kuigi olen flegma ja introvert, olen samas ka temperamentne ja võtan elu väga kirglikult.

Kuuldavasti leidsite poolõed üles juhuslikult.

Mu vanem õde tahtis hakata mind otsima saate «Sind otsides» kaudu, aga saime ilma selleta kokku. Jah, me tõesti kaua ei suhelnud, elu oli meid lahku viinud. Nüüd tahaksin teha dokumentaalprojekti nendest ja oma isast ja maailmast, mis on inimesed täiesti eri kohtadesse viinud. Üks õde elab osalt Ameerikas, ta on tuntud filmikostüümide kunstnik, tema mees on režissöör. Teine õde elab Kreekas. Ometi on meil hästi emotsionaalne side, tunnen nende vastu palju tugevamat tunnet – segu hellusest ja õrnusest – kui paljude teiste vastu, kellega pool elu koos oldud.

Mõned võistlustantsijad on tunnistanud, et koos tantsida on parem siis, kui tantsupartner ei ole kaaslane päriselus. Kas Kris Taskaga on ka teie koostöös nüüd midagi teisiti võrreldes ajaga, mil olite abielus?

(Mõtleb pikalt.) Pärast seda filmi [«1944»] ei ole mul võib-olla enam nii kindel teadmine, et endised elukaaslased peaksid kindlasti jätkama ühist tööd. Võib-olla mõlemad mõtlesime, et ühine töö saab ühendavaks lüliks laste ja kõige muu vahel. Tegelikult kujunes koostöö raskemaks, kui oletasin. Aga ma ei arva, et peaksin seda siin pikemalt lahkama.

Lahkusite eelmise hooaja lõpus draamateatrist. Mis selle otsuse tingis?

Ma olen teatris kasvanud, olnud üdini teatri laps. Mul on olnud teatris edukas karjäär, oleks võinud seal täpselt samamoodi jätkata. Aga mõtlesin, et tahaks mingit muutust, et oleks midagi teistmoodi. Teatris oli muidugi väga tore, igatsen sealseid inimesi väga. Aga esiteks oli seal ajakulu hästi suur ja teiseks... tundsin teatrielust väsimust.

See, et teed elus restartʼi, nõuab julgust, eriti naistelt. Eks mu tööandjad teatris olid ka üllatunud, sest naised on ju alahoidlikud ja ise kunagi ära ei lähe. Ega ma tea, kuidas see kõik lõpeb ja mis sellest kõigest saab. Aga ma võtan elu suure põnevusega, usun, et on nii palju huvitavaid asju, mida proovida ja teha.

Küllap pelgasite, arvestades vanust 40ndate keskel, et kui te nüüd muudatust ei tee, siis millal veel?

Jah. Võib-olla on see osa keskeakriisist, et tahad elu maitset tagasi, et jälle on korraga ahhh! Põnev!

Kas hakkas põnev?

Hakkas küll. Võib-olla isegi liiga põnev. (Naerab.) Kui oled töötanud tööandja all, siis sa ise ju põhimõtteliselt midagi ei otsusta. Sul on hästi mugav. Hästi naiselik on vastutust enda peale mitte võtta. Nüüd aga vastutan kõige selle eest, mida teen. Olen silmitsi iseenda tulevikuga.

Kas see stressi juurde ei too, sest äkki ei teki ühtegi head mõtet, äkki ei saa ühestki projektist asja?

See kõik võib juhtuda, see pole üldse välistatud. Aga võib-olla on mul mingisugune julgus, sest olen lapsest peale viibinud filmimaailmas. Olen võtteplatsil ja võttekeskkondades olnud mitu korda rohkem kui enamik Eesti näitlejaid või filmitootjaid. See on just see võlumaailm, mis mind erutab.

Kui mitu rauda praegu tules on?

Kolm. Teen üksinda Mati Undi dokfilmi, aga teistest ei tahaks rääkida, sest saladus peab säilima.

Kas oleksite 20 aastat tagasi noore näitlejana, kellega seoses mainiti tihti ka modellindust, osanud unistada, et kunagi räägite filmitegemisest?

Ega ma päris täpselt mäletagi, mida ma tollal mõtlesin ja unistasin. Aeg ja ilmaruum meie ümber on nii palju muutunud, kõik on toimunud peadpööritava kiirusega. Küll mäletan seda, et keskkooli lõpetades olin romantilise kirjanduse peal üles kasvanud. Unistasin erilisest ja teistsugusest elust, et elu oleks huvitav. Ja seda tahaks ka praegu.

Kas vahepeal, näiteks teatris, läks elu rutiinseks?

Jah, loomulikult. Paljud loomeinimesed näiteks ei loogi perekonda, sest peret on väga vaevanõudev tööga ühendada. Rutiin on lihtne tekkima.

Poeg on ikka Inglismaal?

Jah, tal läheb seal viies aasta. Eesti ja Inglise koolisüsteemid osutusid nii erinevaks, et tagasi tulla oli raske, lõpuks lõin käega ja sinna ta jäi. Sel aastal lõpetab ta seal keskkooli.

Mil määral on seetõttu olnud lihtsam, et üks suu on peres olnud vähem toita?

Kui nii küsida, siis mõnes mõttes küll. Algusaastatel oli igatsus muidugi õudne. Aga see, kui lapsed on suured, neid ei pea pissitama ja kakatama, on ikka jube suur õnn. Ma ei tea, kui paljud minuealised mõtlevad, et võiks veel üks väike vänts olla. Ei ole ju enam jaksu öösiti üleval olla.

Kas tütar ei ole tahtnud vennale välismaale järele minna?

Ei, tema on hoopis teist tüüpi, ta ei ole nii seltskondlik nagu poeg.

Viimasel ajal on hakatud avalikkuses hästi palju rääkima vähihaigustest. See tabas ka teie ema. Kas oskate teistele nõu anda, mismoodi selles olukorras käituda, et toeks olla?

Arvatavasti ei lähe mul mitte kunagi meelest kolm esimest päeva, kui ma ema diagnoosist teada sain. See oli nii kirjeldamatu tunne... kuidas kõik lahustub, kuidas järele jääb ainult totaalne valu ja hirm, kui sulle vaatab otsa teadmine, et sinu lähedase inimesega on juhtunud selline asi. Mu ema oli ääretult vapper ja positiivne, tema usk kandus üle ka teistele – ja see hoidis neidki üleval. Ta ei vajunud kordagi ära. Oli ainult üks kord, kui käisime koos arsti juures, sest ta ütles, et kardab üksinda minna. Siis oli küsimus selles, kui kaugele on vähk arenenud.

Ta ravi läks suhteliselt kiiresti. Loomulikult oli valu talumine pärast keemiaravi seansse tõeliselt õudne, tal käis korduvalt kiirabi. Nüüd olen väga õnnelik, et mu ema sellest võitjana välja tuli. Sellest kõigest on jäänud mälestus kui suurest katsumusest, eelkõige emale. Samas läks ühe mu sõbranna mees poole aastaga – tal oli peaaju kasvaja. Ta oli kõige tervem inimene, keda teadsin: iial ei suitsetanud, ei joonud kohvigi. See on nii imelik, keda see haigus võtab.

Olete ise ka vahel mõelnud, kui palju teile on antud ja kuidas seda sisukalt täita?

Kõik vist mõtlevad sellele, kui vanemaks saavad. Eriti siis, kui sõbrad hakkavad surema, saabub aeg, kui hakkad mõtlema, et kurat küll, nüüd vist läheb kiireks, aga mul on veel mingid asjad, mida tahaks teha.

Selle tõdemuse taustal võib vist keskeas taas armumist pidada suureks õnneks.

Ma ei tea, kas see on õnnistus või karistus, kui sellised asjad juhtuvad. (Muigab.) See on suur ime, kui kohtad inimest, kellel on antud anne armastada. Nimetan seda andeks, igal inimesel seda ei ole. Enamik inimesi ei ole selleks üldse võimelised.

Mis võiks olla keskeas alustatud uue elu perspektiiv?

Elame-näeme – mis perspektiiv siin elus teisiti saab olla!? Alati, kui näen vanu paare, kes liiguvad käest kinni – mul iga kord süda siis heldib, need on imeilusad paarid –, tahaks samasugust vanadust ka endale, et oleks kallis inimene kõrval.

Kuid eks need, kellel on pikaajaline kooselu seljataga, teavad, et koos elamine nõuab väga suurt tarkust. Muidugi saad sa teise inimese n-ö manuaali selgeks: tead tema piire. Aga mida vanemaks saad, seda raskem on uute pakettidega toime tulla: sa saad kaasa veel puntra suhteid – kellegi vanemad, kellegi lapsed, mingisugused sõbrad. (Naerab.)

Kas tunnete end nüüd, 40ndais targemana küsimuses, kuidas elu juhtida?

Mis puutub eraelu, siis arvan, et on vist raske targemaks saada. Me ikka kordame varasemaid vigu.

Ma olen loomult tunnete junkie. Emotsioonide peal kulgemine on mulle omasem kui kaine arvestamine. Teadmine, et selles elus on kogetud nii peadpööritavat õnne kui ka põrgulikku õnnetust, on muidugi minu jaoks oluline.

Kui palju teid veel laval näha saab?

Loodan, et ikka saab. Päris kõike vist enam teha ei taha, aga kui midagi ägedat pakutakse, siis küll.

Selleks peate end aeg-ajalt ikka meelde tuletama, et teid ära ei unustataks?

Nüüd ma olen ju lehes! (Naerab.) Olen väga paljudega väga edukat koostööd teinud, alates Undist, samuti Priit Pedajasest ja Merle Karusoost, ning lõpetades nooremate seas Uku Uusbergiga, aga praegu ei ole mul teatris oma lavastajat. Üks põhjus, muide, miks ma teatrist ära tulin, oli ka see, et olen töötanud teatris ajal, mil teatril oli hästi eriline osa publiku jaoks. Mulle meeldib mõte, mida [semiootik] Valdur Mikita on öelnud: kultuuri on liiga palju. Samamoodi nagu ajakirjandustki on liiga palju. Juba ammu-ammu ei suuda sa kõike hõlmata. Näitlejaidki on nii palju, et kuigi olen selles maailmas kogu elu töötanud, ei tea ma umbes pooli neist. Varem oli iga laval töötava nime taga lugu, nad olid ühte- või teistpidi legendid. Nüüd öeldakse, et ei ole vahet. Sa oled üks väike lüli masinavärgist. Kui midagi tehakse, siis sündmuse tunnet enam ei teki: tegid miskit – nojah, ja siis? See meenutab tarbijaühiskonna ühekordse kasutamise mentaliteeti. Noored inimesed ei tee isegi vahet, kes mingit rolli mängib. Nad ei vaevu isegi küsima, kes on see näitleja laval; neil on ükskõik. Sinu tegevusel ei ole justkui enam mõtet – sa teed midagi, aga see suubub õlakehitusse.

Kas tunnete end pigem endiselt noore või juba pisut vanana?

Mulle on vahel öeldud, et Maria, sa saad varsti 50, aga pole aastatega peaaegu üldse muutunud, oled peaaegu samasugune. Ma arvan, et see on sellest, et ma ei takerdu minevikku. Kunagi lubasin Mart Sanderile, et ma ei jää kunagi vanaks. Tema seda vahest ei mäletagi... Võib-olla olen sellest lubadusest ka alateadlikult kinni pidanud (muigab), aga usun, et samasugune tunne nagu praegu on mul ka 10 või 15 aasta pärast.

Maria Avdjuško (46)

Produtsent ja stsenarist, teatri- ja filminäitleja

Sündinud 9. mail 1968 Tallinnas

Vene filminäitleja Viktor Avdjuško ja eesti näitleja Liina Orlova tütar

Õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis

Lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikooli 1990 (14. lend)

1990–1992 – Eesti Noorsooteatri näitleja

1992–2014 Eesti Draamateatri näitleja

2007–... Taska Filmi loovjuht

Filme:

«Maastik mitme kuuga» (2014, Maria)

«Puhastus» (2012, produtsent)

«Surnuaiavahi tütar» (2011, Maria)

«Vereringe» (2011, Ruth Roose)

«Phobos» (2010, produtsent)

«Mis su nimi on?» (2009, režissöör, stsenarist)

«Kuldrannake» (2006, Kristel)

«Kohtumine tundmatuga» (2005, Piret)

«Röövlirahnu Martin» (2005, Kevini ema).

«Täna öösel me ei maga» (2004, Evelin)

«Rahu tänav» (1991, Lilka)

«Ameerika mäed» (1990, Ruth)

«Ainult hulludele» (1990, Eva)

«Puud olid...» (1985, Paabu)

«Keskpäev» (1981, Kärt)

Elukaaslane ettevõtja Kristjan Rahu

Abielust Kristian Taskaga poeg Albert (18) ja tütar Adele (13)

Kaks poolõde, elavad USAs ja Kreekas

Seotud lood
09.01.2015 12.01.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto