Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: vigastussurmade masendav statistika

Vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimiseks moodustatud rakkerühm. Kas jälle üks kantseliitliku kõlaga komisjon? Siiski mitte. Tegelikult on selle taga äärmiselt tõsine probleemide ring, millega tuleb ühiskonnal rinda pista, kui tahame elada rahvana tervema ja õnnelikumana.

Valitsuse töölauale jõudis eile mainitud töörühma aruanne. Sellest selgub, et Eesti on väga kõrge vigastussuremusega riik – 2013. aastal oli 958 vigastussurma, mis on ligi kaks korda kõrgem Euroopa keskmisest. Tervise Arengu Instituudi direktori Maris Jesse juhitud töörühma aruanne näitab, et analüüsitud aastal sai vigastuse tõttu arstiabi 147 790 inimest, haigekassa kulu nende ravile oli 31,8 miljonit eurot. Kui me oleks parimate riikide tasemel, võiks see arv olla kaks-kolm korda väiksem – positiivseteks eeskujudeks sobivad, nagu ikka, ülemerenaabrid põhjamaad ja ka Holland.

Milles ilmnevad siis meie puudujäägid? Ennetustööga ju tegeletakse, ja näiliselt üsna mitmekesiselt. Tõsi, kuid detailne aruanne näitab, et erinevad vigastusliigid ei ole paraku ennetustegevusega kaetud. Näiteks kukkumissurmad ja enesetapud, mille osakaal on väga suur. Neis valdkondades puudub selge ennetustöö eest vastutaja. Oleme meistrid tootma kabinettides universaalseid strateegilisi dokumente, kuid neis puudub sageli konkreetsus. Muide, just samale asjaolule (üldises riigihalduse kontekstis) juhtis tähelepanu ka Eesti Koostöö Kogu eelmise aasta lõpus avaldatud riigipidamise kava ettepanekutes.

Arvamus, et sellised töörühmad on tühipaljas õhuvõngutamine, on ekslik. Vastupidi, saadud analüüsist tuleb teha järeldused ja teha otsused, mis võimaldaksid säästa sadu inimelusid. Õnnestunud näiteks võib tuua liiklussurmade vähenemise, mille taga on päris kindlasti maanteeameti ennetustöö osakonna sihipärane töö. Selles kasutatakse ära eri ametkondade koostööd ja rahvusvahelisi sidemeid ning tegevus on suunatud just kitsamatele sihtrühmadele – eraldi käsitletakse lapsi, eakaid jne.

Alkoholipoliitika roheline raamat (2014) osutab, et alkoholijoove oli üliraskete vigastuste peamine põhjus – 18–64-aastastest vigastussurma ohvritest oli fataalse sündmuse ajal joobes 65 protsenti. Eriti suur osakaal alkoholijoobega seotud vigastussurmadel on parimas tööeas elanikkonna hulgas. Ka kõnealune aruanne toob selgelt välja vigastussurmade seose alkoholi liigtarbimisega. Taas korratakse muu hulgas üle, et alkoholipoliitika vajab terviklikke lahendusi, mitte üksikuid poliitiliselt populistlikke otsuseid (mõnes omavalitsuses).

Traagiliste tagajärgedega vigastused pole paratamatus, vaid on sageli teadliku suhtumise korral ennetatavad. Analüüs on valmis, probleemid esile toodud – tuleb tegutseda.

08.01.2015 10.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto