Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal?

Jelena Skulskaja FOTO: Postimees/Scanpix

Iga kirjanik teab, et tragöödia peab käivitama mõne kavala mehhanismiga, põhimõtteliselt süžee ülesehitamisega. Hea näide on Jago «Othellos», kes võtab enda peale õnnetuste jada algatamise laimu ja igasuguste alatustega. «Romeos ja Julias» peab aga vend Lorenzo nägema sama ülesande täitmiseks juba palju rohkem vaeva: ta kihlab salaja armastajad, kelle perekonnad on omavahel vaenujalal, ja teeb Juliale ettepaneku juua jooki, mis aitab ideaalselt teeselda surnut, et teda ei antaks vastu tahtmist mehele Parisele.

Tellijale Tellijale

Igati õigustatult võib vend Lorenzo – katoliiklase – teos näha Kristuse ristilöömise ja ülestõusmise üle irvitamist! Julia suri ja tõusis üles, aga siis pani Shakespeare ta siiski ka päriselt surema, et inglise katoliiklased teaksid oma häbiväärset kohta ega segaks riikliku protestantismi õitsengut. Ometi jääb siin mingi ühenduslüli vajaka, puudub selline animaalne alatus, mis lubaks meil kogeda katarsist.

Meile meeldib, kui olukord mängitakse välja lõpuni. Täieliku lõpuni, punkti, kust tagasipöördumist enam ei ole. Nii mõnitavad näiteks ühes markii de Sade’i romaanis lurjused ja perverdid neiut. Miskipärast nad teda aga ei tapa, vaid lasevad vabaks. Ent nii, et ta ei saaks oma kannatustest kellelegi pajatada. Algul otsustatakse ta pimedaks torgata: nii ei saa ta oma piinajaid ära tunda. Siis torgatakse tal läbi trumminahad: nii ei saa ta neid hääle järgi tuvastada. Seejärel lõigatakse ära keel: nüüd ei ole neiul võimalik toimunust isegi rääkida. Viimaks lõigatakse otsast käed: ta ei saa isegi enam kujundlikult kirjeldada, mida kõike kurja on temaga tehtud.

09.01.2015 12.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto