Mina olen moslem, mina olen Charlie

Selle nädala sündmused on Amite hinges vallandanud hirmu, et Prantsusmaal nähakse temas tema usu pärast edaspidi terroristi. Foto: Mihkel Maripuu

Eilse lõunase palvuse eel kogunes Pariisi Suure mošee juurde kõigepealt hulk ajakirjanikke ja seejärel politseinikke – kuulivestides, neist paljud nähtavalt relvastatud – ning alles siis võis näha suuremal hulgal usklikke. Inimjaht Charlie Hebdo toimetust rünnanud vendadele ja neljapäeva õhtul politseiniku tapnud kurjategijatele alles käis, lõpplahendust neile veristele sündmustele ei olnud veel näha.

Reede on moslemite jaoks nädala kõige olulisem päev ja siis peetakse kogukonnapalvust. Euroopa suurima, kuni viiemiljonilise moslemikogukonnaga riigi pealinna Suurde mošeesse koguneb reedeti alati palju rahvast, ent harilikult ei tooda pühakoja ja inimeste kaitseks kohale piirdeid, mille taha koguneks kümneid ajakirjanikke.

Kümmekond minutit enne palvust paistab, et iga tänaval kõndiva moslemi kohta on kolm ajakirjanikku ning meid kõiki huvitab, kuidas näevad nemad selle nädala sündmusi. Meile on praegu teada, et eelmisel päeval tapeti Pariisis islamit ettekäändeks tuues, ja tapeti ka vähemalt üks moslem. Sestap on paljudel meelel pakiline küsimus, kas see on nüüd midagi sellist, mis lööb ühiskonda parandamatu lõhe ja kasvatab võõraviha määrani, mis vallandab vastastikuse vägivalla ahela.