Sisukord
Päevakomm
Postimees
14.01.2015
Eesti Haigusteoht sunnib doonoriverd põhjalikult uurima Paet võib naasta europarlamendist ministriks Dilbert Horoskoop Male Mälumäng Tagakülg Palju õnne Eestlased naasevad Estcoy-1 missioonile Ilmaskisofreenia: kord tuisk, kord sula Eesti lühiuudised Eesti lühiuudised Enim annetusi tehti Reformierakonnale Nooruk pussitas pisivõla pärast koolivenda Uudelepp: loobumisplaanidega salatsemine on info varjamine Majandus Majanduse lühiuudised Alkoholitootjad siunavad riiki Arengufond on kriisis Välismaa Eestlased naasevad Estcoy-1 missioonile Külma sõja ajal riigi mineerinud Šveits vabastas nüüd taas vanad sillad lõhkeainest Kamouss: nõjajahid on jälle moes! Pöördu islamisse või lõpetad põrgus Välismaa lühiuudised Zolitūde tragöödiaga seoses esitati esimesed süüdistused Arvamus Vahetund Postimehega Sigrid Kõiv: ise kasvavad Postimees 1900. aastal Olev Remsu: infantiilsus, ei muu Juhtkiri: uus kevad või suletud aknad Rait Maruste: teadmiste- või teadmatusepõhine Eesti Karel Rivis: patsientide huvid ohus Kultuur Kunstiaasta aruanne Sport Liiga parim kaitse lämmatas Rocki rünnaku Parteisid ei huvita rahva tervis ega sport Spordi lühiuudised Sergei Zenjov: sain Torpedost kõik, mida tahtsin Tarbija Haigusteoht sunnib doonoriverd põhjalikult uurima Tartu Uutesse hoidudesse lisandub iga päev mudilasi Tartu linn loobub aastalõpuballi toetamisest Tartusse lisandub kaks linnaliinibussi Lihtne töö nõuab nutikat töötajat Nils Niitra: lülitage palun see firma välja! Ilmataat nörritab uisuplatsimeistreid Kajar Lember: avalik raha ja salapärased sõnad Linlased rikkusid välinäitust vaadates seadust Ehitusega katusel hävib tavatu kunstiteos Noored astuvad esimese sammu karjääriredelil Väärikus ja vastutustunne kaaluvad hinded üles Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sigrid Kõiv: ise kasvavad

2 min lugemist
Sigrid Kõiv FOTO: SCANPIX

«Kas ta hakkab teil kooli minema?» küsis registraator rangelt. «Jah,» vastasin mina. Mul oli polikliinikusse asja nagunii, aga selle asemel et niisama lakke vahtides oodata, küsisin lapsele arstiajad, et enne kooli minekut kõik tähtis üle kontrollida.

Registraator ütles, et ühe eriala arsti juurde pole neil veel üldse aegu ning teisele erialale algab registreerimine 2. veebruari hommikul kell 8 maikuuks. Pöördusin minekule.

Trepist üles minnes kujutasin ette, kuidas lapsevanemad hakkavad juba eelmisel õhtul haigla ukse taha saba moodustama, kaasas magamiskotid ja suupisted. Õhtuhämaruses tekib ootajate seas spontaanne pidu koos kitarrimängu, ühislaulmise ja hubase lõkkega, mille peale saabub kohale päästeamet. Aovalges tekib juurde voorivate lapsevanemate vahel järjekorra pärast tüli, mille lahutab politseipatrull. Nagu hipilaager või piletijärjekord kuuma rockbändi kontserdile.

Raviraha jagamine on nagu on ja polegi selle loo teema. Ravijärjekorrad on samuti paratamatus, kui me veel rohkem makse maksta ei taha. Aga ma kuulen juba mitmendat nädalat, kuidas mu sõbrad oma lapsele mõistliku logistika tingimusel lasteaia kohta otsivad.

Valimiskampaanias võib lubada lapstoetuse tõusu, huvihariduse rahastamist ja tasuta toitu. See kõik on väga kena, kuid perepoliitikana on seda ikkagi nii vähe, et piisab vaid deklaratsiooniks. Muidugi tuleb kiita, et vähemalt poliitiline tahe on olemas. Kui tahet ka poleks, siis poleks üldse midagi.

Vanemahüvitis toetab küll lapse sündimist perekonda, kuid mis saab edasi? Perepoliitika ei ole ju ainult sularaha hulk, kuigi sellega on riigi ja omavalitsuse eelarves kõige lihtsam: kui Eestis sünnib aastas umbes 13 000 last, siis vajaminev rahasumma saab selgeks lihtsa matemaatikaga.

Ent lapse sirgudes on rahast tähtsamgi süsteem, mis peret ümbritseb: arstiabi kättesaadavus, koht lasteaias, koolikliima, töö ja pereelu ühildamine. Seda ongi keeruline korraldada. Võiks arvata, et küll kõik loksub aja jooksul paika, kuid niisama ei paista see siiski juhtuvat. Erinevate osapoolte huvid on lihtsalt nii erinevad, et prioriteedid iseenesest ei teki, ükskõik, kui palju eesti pere kestmisest ka ei räägitaks.

Nii tunnebki lapsevanem end nagu amatöör kanuuga vees – kogu aeg käib põhi vastu mõnda kari, mille taha edasiminek takerduda võib. Selline tunne teeb abituks ja paneb väga kriitiliselt järele mõtlema, kui mitu korda veel oma elus tahaks sellist teekonda läbi teha.

Üks vana ja tark mees ütles mulle kunagi, et lastega on kogu aeg mingi häda, aga kuidagi kasvavad nad ikka suureks. Kahest arstiajast ühe ma siiski lõpuks sain – mu telefoni on aja jooksul kogunenud palju numbreid. Teise visiidi eest ma ilmselt maksan, sest haigla ees telkida ma siiski ei taha.

Seotud lood
13.01.2015 15.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto