Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sigrid Kõiv: ise kasvavad

Sigrid Kõiv FOTO: SCANPIX

«Kas ta hakkab teil kooli minema?» küsis registraator rangelt. «Jah,» vastasin mina. Mul oli polikliinikusse asja nagunii, aga selle asemel et niisama lakke vahtides oodata, küsisin lapsele arstiajad, et enne kooli minekut kõik tähtis üle kontrollida.

Registraator ütles, et ühe eriala arsti juurde pole neil veel üldse aegu ning teisele erialale algab registreerimine 2. veebruari hommikul kell 8 maikuuks. Pöördusin minekule.

Trepist üles minnes kujutasin ette, kuidas lapsevanemad hakkavad juba eelmisel õhtul haigla ukse taha saba moodustama, kaasas magamiskotid ja suupisted. Õhtuhämaruses tekib ootajate seas spontaanne pidu koos kitarrimängu, ühislaulmise ja hubase lõkkega, mille peale saabub kohale päästeamet. Aovalges tekib juurde voorivate lapsevanemate vahel järjekorra pärast tüli, mille lahutab politseipatrull. Nagu hipilaager või piletijärjekord kuuma rockbändi kontserdile.

Raviraha jagamine on nagu on ja polegi selle loo teema. Ravijärjekorrad on samuti paratamatus, kui me veel rohkem makse maksta ei taha. Aga ma kuulen juba mitmendat nädalat, kuidas mu sõbrad oma lapsele mõistliku logistika tingimusel lasteaia kohta otsivad.

Valimiskampaanias võib lubada lapstoetuse tõusu, huvihariduse rahastamist ja tasuta toitu. See kõik on väga kena, kuid perepoliitikana on seda ikkagi nii vähe, et piisab vaid deklaratsiooniks. Muidugi tuleb kiita, et vähemalt poliitiline tahe on olemas. Kui tahet ka poleks, siis poleks üldse midagi.

Vanemahüvitis toetab küll lapse sündimist perekonda, kuid mis saab edasi? Perepoliitika ei ole ju ainult sularaha hulk, kuigi sellega on riigi ja omavalitsuse eelarves kõige lihtsam: kui Eestis sünnib aastas umbes 13 000 last, siis vajaminev rahasumma saab selgeks lihtsa matemaatikaga.

Ent lapse sirgudes on rahast tähtsamgi süsteem, mis peret ümbritseb: arstiabi kättesaadavus, koht lasteaias, koolikliima, töö ja pereelu ühildamine. Seda ongi keeruline korraldada. Võiks arvata, et küll kõik loksub aja jooksul paika, kuid niisama ei paista see siiski juhtuvat. Erinevate osapoolte huvid on lihtsalt nii erinevad, et prioriteedid iseenesest ei teki, ükskõik, kui palju eesti pere kestmisest ka ei räägitaks.

Nii tunnebki lapsevanem end nagu amatöör kanuuga vees – kogu aeg käib põhi vastu mõnda kari, mille taha edasiminek takerduda võib. Selline tunne teeb abituks ja paneb väga kriitiliselt järele mõtlema, kui mitu korda veel oma elus tahaks sellist teekonda läbi teha.

Üks vana ja tark mees ütles mulle kunagi, et lastega on kogu aeg mingi häda, aga kuidagi kasvavad nad ikka suureks. Kahest arstiajast ühe ma siiski lõpuks sain – mu telefoni on aja jooksul kogunenud palju numbreid. Teise visiidi eest ma ilmselt maksan, sest haigla ees telkida ma siiski ei taha.

13.01.2015 15.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto