Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rait Maruste: teadmiste- või teadmatusepõhine Eesti

Rait Maruste. FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Eesti on teaduse ja arenduse rahastamisel liidritest maha jäämas ja teel tagumisse gruppi. Nii jätkates ei saa meist teadmistepõhist ühiskonda, vaid liitume teadmatusepõhiste riikide mitmekesise perega, kirjutab riigikogu liige Rait Maruste (Reformierakond).

Tellijale Tellijale

Inimressurss on õigupoolest meie ainus ressurss, kui tahame areneda ja võistlevas maailmas hakkama saada. Seega, ainuke loogiline järeldus on - raha tuleb panna haridusesse nii palju kui vähegi võimalik. See, meil aina jõuliselt levivas sotsiaalriikluses ja toetuste lubamises/jagamises, ei ole kerge ja populaarne ettevõtmine.

Siiski, kui mingi ime väel leiaks rohkem raha, siis selle lihtne «juurdekallamine» ei ole veel kogu lahendus. Selle aasta riigieelarve on lukus. Sealt ei ole võimalik midagi juurde saada. Kui tahta finantse suurendada, siis tuleb vaadata sissepoole, kriitiliselt ja otsustavalt. Vaadata, kas kõik see tegevus, mis täna toimub haridus ja teadusasutustes, on teadusele kui sellisele vältimatult vajalik?

Nii oma isikliku kogemuse põhjalt kui ka vestlustest ülikoolide ja teadusringkondade esindajatega on saanud ilmseks, et teadusasutuste juurde on siginenud tohutu hulk mitmesuguseid tugiteenuseid ja tegevusi, neid täitvaid inimesi ja sealt lähtuvat bürokraatiat ja asendustegevust, mis teadust «ei tooda», küll aga kulutab ära suure hulga TA le määratud raha. Et saada üle «mugavustsooni ringkaitsest» võib olla kasu ka kõrvalt juhtimisspetsialistide/saneerijate kaasamisest. Ikka paremini ja tõhusamalt toimiva TA nimel, mis ju üldistes huvides.

13.01.2015 15.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto