Isegi ajakirjanik jätab mõnikord teksad jalga tõmbamata, seob kaela lipsu ja paneb selga ülikonna. Ei sobi ju pidulikus õhtutualetis daami kõrval end igapäevase kauboina näidata. Ent olgu lips kui tahes uhke ja viigid nii teravad, et langeta või puid, näib naiskaaslane ikka hulga pidulikum ja ilusam.
See on üks neid kohti, kus võrdõigusest ei saa juttugi olla. Daamile on juba looduse poolt kaasa antud tarvidus olla üleüldse kaunis ning sättida end eriti säravaks vähemalt paarilgi korral aastas, no olgu siis kas või ainult Vanemuise aastalõpuballi puhul.
Tõtt-öelda on kosutavalt hea tunda ennast ülikonnas või isegi frakis, argipäevasest minakesest erinevalt ja samal tasemel kuulsate ja väärikate, ilusate ja rikastega. See lisab minakesele eneseväärikust ja enesekindlust. Ühe viie-kuuetunnise öösse kulgeva särava peo seljas saab parema enesetundega veel vahest paar nädalat liugu lasta, kuni lõpuks balli menu ja seltskonna sära hakkab meelest hajuma.
Vanemuise ballidel on olnud uskumatult kõva külgetõmbejõud. Sellest hoolimata, et – kui ei ole just kutset kahele – pääse maksab nii palju, et ei julge pensionärist emale üteldagi, ja pääsmeid tuleb ju osta kaks. Sellest hoolimata, et kutsega ja pääsmega ballikülalisi on teatrimaja ja kontserdimaja saalides ja fuajeedes ning kohvikus nii palju, et ühest saalist teise jalutajal käib kõht vastu eespool liikuva ballilise selga ja oma selg samal ajal vastu tundmatut prinki rinnapaari. Sellest hoolimata, et kitsamatel käigukohtadel ei ole hingata muud kui kallite ja keskmise hinnaga lõhnavedelike aurusid.
Ja sellest hoolimata, et Vanemuise ballide eeskava on olnud mõne meelest tükati kesine. Mõne meelest seevastu üsna normaalne. Nii või naa on need pakkunud aastaid kõneainet samal õhtul ja ööl ning hiljem mitmel päeval.
Siinkohal ei mõtle ma tantsumuusika osa. See on minu osaletud ballidel olnud ikka asjakohane, kusjuures aastast aastasse mõneti erinenud. Näiteks ühel eelmistest ballidest tõmbas saali tantsupaare täis tõeline superstaar Anne Veski, kes oli laval ainult koos klahvpillimängijaga. Viimasel ballil oli kohvikus meeldiv kuulata samal ajal tantsides maestro Olav Ehala pillimängu ja Lauri Liiva laulu.
Vanemuise sümfooniaorkestri järgi avavalsi ning fokside, sambade ja rumbade tantsimine on juba ilmsesti sama vana hea traditsioon nagu Vanemuise ball ise. Läinud aasta eelviimasel õhtul esitasid kontserdimaja saalis ülejäänud aja mõnusat rütmimuusikat popid meeslauljad ja bänd vaheldumisi kolme kaunihäälse naisiluduse ja Swing ’n’ Joy Orchestraga. Tantsida ei meeldi küll kõikidele meestele, kuid ballil võib ju teha erandi, sest plusspunkte saab selle eest hiljem kodus tarvitada veel kaua.
Nii et tantsuga on kõik tipp-topp. Küll aga on olnud nurisemist kuulda selle kohta, mida pakuvad teatri ooperi-opereti-muusikali-, balleti- ja draamatrupp. Kõigepealt tuleb võidelda teiste ballilistega istekohtade eest saalis. Ja võidu korral tuleb loota, et operetikava, tantsuetendus ja draamatrupi programm pakuvad head üllatust.
Ja nüüd! Ja nüüd on karta, et kõik see jääb järgmistel aastalõppudel ära või toimub palju vähemas toreduses. Ei mingit ballimeeleolulist oodatud ja ootamatut teatrielamust, tantsu ja plusspunkte, kohalikku glamuuri ja eneseväärikuse kasvamist. Vanemuise ballide toetamise lõpetamisest kõneles meer Urmas Klaas, kes keerutas 30. detsembril ballil pärast selle avamist ise küll tantsu. Kas tõesti talle ei meeldi tants ja ball meie seltskonnas?
