Selleks et Venemaa suusakoondisse pääseda, pole liiast, nagu vanal nõukogude ajal, kasutada tutvusi.
Tuttav on Urmas Välbe, kelle ekskaasa Jelena on Venemaa murdmaasuusaliidu president. President on aga kõrgel ja kaugel. Kasulikum on see, et Urmas Välbe on Venemaa suusakoondise hooldemees. Äkki ta aitab?
«Mine hommikul kella kuueks Tehvandi staadionile,» soovitab Välbe. «Kui Jaak Mae muidugi lubab – seal on lubade värk.» (Mae on Otepää MK-etapi korralduskomitee esimees.) «Veel parem: mine Hobuseraua tõusu lõppu ja hüppa seal kellelegi venelastest sappa.» Mõtleb hetke. «S*tt lugu: venelased on heas vormis – näed neid ainult korraks ja ongi kogu lugu.»
Lühidalt: tutvus nüüdisajal enam ei aita.
Nii ei jää muud üle, kui helistada õhtul Venemaa suusakoondise mänedžerile Juri Tšarkovskile – Mae soovitab pöörduda tema poole isanimega Juri Anatolevitš, mis näitab tõelist lugupidamist – ja küsida, nagu ajakirjanikule kohane, otse: «Juri Anatolevitš, olen ajakirjanik Postimehest, mis on...»
«Tean, tean, mis on Postimees,» kostab Tšarkovski. Ta elab juba aastaid Otepää lähistel ja tal on eesti naine.
«Tahtsin küsida, kas võin Venemaa koondisega ühineda.»
«Jumala pärast, palun väga! Tulge homme hommikul poole kümneks kohale.»
