Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mihhail Stalnuhhin: vajaduste erinevus on müüt

Mihhail Stalnuhhin riigikogus FOTO: Stanislav Moshkov / Õhtuleht

Viimaste kuude jooksul on mul Narvas olnud oma kolmkümmend kohtumist, kus istud lauas, jood kaasa toodud tordi kõrvale teed ja ajad inimestega juttu ning kuulad nende tähelepanekuid. Nii tekib selge arusaam sellest, mis narvakaid kõige rohkem painab. Eks vaatame siis, kuivõrd nende probleemid Lõuna- või näiteks Lääne-Eestis elavate inimeste vaevadest erinevad. Sellest ju tegelikult sõltubki see, mida võiks ja tuleks lubada sellele osale valijaskonnast, kelle emakeel pole eesti keel.

Kes meie lapsed võõrriikidest tagasi toob? Kus on need väärika palgaga töökohad ja noorele perele taskukohased võimalused eluaseme ostmiseks või üürimiseks, mida palju kordi lubatud? Seda küsitakse väga tihti. Koos loomuliku jätkuga – kas riik ikka annab endale aru, et kui noori tagasi ei saa, siis pole paarikümne aasta pärast kuskilt pensionide maksmiseks raha võtta? Kus on see õnnelik Eestimaa, kus keskmine palk on tuhande euro tasemel? Näidake meile seda. Kas riigiisad saaksid oma igapäevaelus miinimumpalgaga hakkama? Sedagi päritakse üsna tihti.

See, et mitte-eestlastel on vaja midagi sellist, mida eestlastel endil vaja pole, on müüt. Kõik inimesed tahavad tööd ja väärikat palka. Väga paljud on nördinud, et nende pered on sunnitud lahus elama, sest pereliikmed saavad elatist teenida vaid kuskil teises linnas või võõras riigis. Keegi pole rahul olukorraga meditsiinis jne.

«Kuidas siis nii?» küsitakse minult. «Aga kogu see problemaatika Eesti kodakondsuse ja riigikeelega?»

Kas te tõesti arvate, et 23 aastat pärast taasiseseisvumist leidub endiselt arvestatavalt palju neid, kes seda probleemide ringi südamesse võtavad? Tegelik olukord on, et nn halli passi omanikud on oma staatusega ära harjunud. Nende hulgas on enamuses need, kes peavad suureks rumaluseks seda, et nende kodumaa Eesti ei taha neis näha täisväärtuslikke kodanikke. Samas ei tee nad sellest juba ammu mingit tragöödiat.

Kui eesti keelest rääkida, siis on enamik Eesti venelaskonnast veendumusel, et riiki tegelikult ei huvita, kas nad valdavad keelt või mitte. Keeleinspektsiooni nimetatakse keeleinkvisitsiooniks, mis teatud ametites töötavaid inimesi regulaarselt tülitab. Aga ausalt, selleski valdkonnas on kired vaibunud. Iga lapsevanem tahab, et tema poeg või tütar eesti keele suhu saaks (teisiti mõtlevaid inimesi pole ma elus kohanud). Kahjuks näevad nad, et riik kogu oma võimalustega pole siiani suutnud arendada riigikeeleõpet koolides nii palju, et laps selle ära õpiks. Ja seda just nimelt eesti keele tunnis, mitte matemaatika või füüsika tunnis. Rumala, kuid järjepideva keelepoliitikaga on niivõrd harjutud, et see pole enam mingi märkimisväärne probleem. Maailm on suur ning leidub piisavalt selliseid riike, kus hinnatakse inimese seaduskuulekust ja tööalast kvalifikatsiooni enam kui tema filoloogilisi võimeid. Seda tõendab ka eespool mainitud migratsioon.

Kordan üle – Eestis elavad vene keelt rääkivad inimesed tahavad vaid võrdset kohtlemist. Nad soovivad samu õigusi, mis eestlastel. Õigem oleks rääkida ainsuses, sest hetkel on vaid üks lahendamist nõudev väga valus probleem ning selleks on venekeelse kooli üleminek eesti õppekeelele.

Kõik muu on meil aga ühine ja kui esinebki vastuolusid, siis tulenevad need pigem välismaailmasündmuste tekitatud emotsioonidest. Kui võrrelda näiteks Reformierakonna ja Keskerakonna vastuolusid nende vastuoludega, mis on Eestis muulas- ja eestlaskonna vahel, siis selgub, et see on nagu II maailmasõja võrdlemine mingi Paunvere kooli õpilaste ja noorte sakste omavahelise kähmlusega. Küsimus on vaid selles, kas eesti ühiskond soovib parandada suhteid venelaskonnaga. Hetkel on selleks vaja üht lubadust – anda ka vene keelt emakeelena rääkivatele inimestele õigus valida õppekeel oma lastele. Ning nõuda sellelt õnnetukeselt, mida me haridusministeeriumiks nimetame, et ta keskenduks ennekõike eesti keele õpetamise kvaliteedi parandamisele.

15.01.2015 17.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto