R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestit ootab ees tõsine perearstide kriis

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Eestit ootab ees tõsine perearstide kriis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tamsalu perearst Anne-Lii Normann
Tamsalu perearst Anne-Lii Normann Foto: Sander Ilvest

Kuna suur osa Eesti perearste on juba kas pensioniealised või kohe-kohe jõuavad sellesse ikka, muutub olukord lähiaastatel ilmselt kriitiliseks. 70-aastase Lääne-Virumaal töötava Tamsalu perearsti Anne-Lii Normanni sõnul võiks lahenduseks olla kohustusliku suunamisaja taastamine.

Miks te muutsite meelt ja otsustasite tööle jääda, kuigi olite juba varakult teatanud soovist minna pensionile?

Mina ja mu kolleeg otsustasime juba aasta tagasi, et jääme aasta lõpus pensionile ja terviseamet kuulutas välja konkursid. Kogu aeg lootsime, et keegi ikkagi tuleb siia, aga ei tulnud. Siis tekkis võimalus, et me saame siia sisehaiguste residendi, kes oli nõus tulema, kuna elab Rakveres.

Teine arst jäi oma otsusele tervislikel põhjustel kindlaks, aga mina otsustasin jätkata, sest resident üksi siin töötada ei saa. Pealegi oleks muidu tulnud keskus kinni panna, meie õed oleksid jäänud tööta ja haiged ilma arstiabita. Aga resident on tööl augusti lõpuni, siis ta läheb tagasi ja oleme jälle lõhkise küna ees.

Te olete 70-aastane, kui kaua te plaanite jätkata?

Kuni juhtub ime ja ma saan ära minna. Tahaks küll ära minna. Tõenäoliselt selle aasta veel olen, aga mis edasi saab … Eks terviseamet peab hakkama uut inimest otsima.

Aga miks ikkagi ei taheta tulla perearstiks? See ei ole ju ainult Tamsalu probleem, vaid ka suuremate kohtade mure.

Suuremates linnades ei ole see nii suur probleem, sest seal on arste rohkem, on võimalus konsulteerida, erialaarstid on käe-jala juures, aga siin on noored arstid üksi. Ta võib küll helistada ja küsida, aga kui tahaks, et teine arst ka vaataks, siis seda teist arsti lihtsalt ei ole. Ülikoolist tulles praktikat ei ole, kardetakse seda (üksi töötamist – toim).

Teine asi on see, et meile on antud kindlad nõuded, milline aparatuur ja ruumid peavad perearstil olema. Aga ühel ülikoolist tulnud arstil ei ole neid. Mille eest ta need muretseb? Meil on ruumid valla omad, aga sisustus ja aparatuur on meie enda tööga välja teenitud. Selge see, et iga arst, kes läheb pensionile, ei taha seda ära kinkida. Mille eest noored need välja ostavad?

Kas vald on ka vaeva näinud, et perearste siia meelitada?

Nad ütlevad küll, et teevad kõike, aga tulemuseta. Ega neilgi ole arste võtta, samas erilist pingutust ka ei olnud.

Kas üks väike vald üldse suudaks endale arsti meelitada või peaks see olema kellegi teise töö?

Suudaks ikka. Eks see oleneb ka valla rahalisest olukorrast. Aga kui vald toetaks rohkem, näiteks ruumidega, kommunaalkuludega, annaks soodustingimusi, siis kindlasti tuleks.

Me ei ole ju halvas kohas, meil on väga hea ühendus nii Tallinna kui Tartuga, eriti nüüd, kui Elroni rongid hakkasid käima. Meil on oma lasteaed, kool, spordibaas, terviserajad. Ainus asi – nagu ikka väikestes kohtades –, et ei ole tööd. Kui tuleb abielupaar, siis teisel on raske kohapeal tööd saada.

Kui teie ka enam ei jaksa ja loobute tööst, siis mis on lähim koht, kust inimesed saaksid uue perearsti leida?

Lähim on Väike-Maarja, sinna on kümme kilomeetrit, Tapale 15 ja Rakverre 30, aga ka seal on arstid vanemapoolsed ja sealt minnakse ära. Allesjääjate nimistud on suured ja neil on keeruline uusi inimesi juurde võtta.

Mis läks omal ajal valesti, et suurem osa perearste on kas kohe-kohe pensionile minemas või juba pensionil?

Praegune süsteem ei ole perearstide jaoks hea süsteem. See, et me peame olema ettevõtjad – meid visati nagu kassipoegi vette. No kuulge, me õppisime seitse aastat meditsiini, me ei teadnud raamatupidamisest mitte midagi. Kui me olime jaoskonnaarstid, tegeles majanduspoolega Rakvere haigla. Äkki pidime kõike ise tegema, kasvõi tavalist raamatupidajatööd, kui ei jaksanud teda palgata. Ega noored ei taha seda, sest see on peaaegu teine tööpäev juures, kui seda ise teed.

Väikeses kohas peaks arst saama ju suurepärase praktika ...

Seda küll, kui seda tahad. Põhiliselt võtavad perearstid ära suuremad linnad. Aga noored inimesed tahavad lõbusamat elu ka väljaspool tööaega, mida siin tõesti nii palju ei ole. Ma tean seda omast käest, eks ma ka tahtsin.

Kui praegu pakutaks noorele arstile ka korterit, kas see oleks motivaator, sest suures linnas tuleb ju endal elamine osta? Ma ei tea küll perearstide sissetulekuid ega seda, kas pank neile laenu annaks ...

Eks see sõltub nimistu suurusest. Kui noor saab kellegi teise suure nimistu, siis ta võib olla laenukõlblik, aga kui ta peab hakkama oma nimistut koostama, siis ta kindlasti ei saa. Aga meil on korter olemas. Kõigile, kes on käinud vaatamas, on pakutud korterit.

Alati, kui räägitakse arstide põuast, leiavad inimesed, et arstidele tuleks kehtestada kohustuslik suunamisaeg. Enne välismaale ei saa, kui oled Eesti riigile kooliraha tagasi teeninud. Kas see oleks lahendus?

Minu arvates oleks. Kes on õppinud oma raha eest, mingu tööle, kuhu tahab. Aga kui riik on väljakoolitanud, ta on saanud need õpingud tasuta, võib-olla saanud ka stipendiumi, siis ta peaks ikkagi andma oma panuse riigile. Teatud kohustuslik aeg peaks olema küll.

Võib-olla mõnele hakkab meeldima ja ta ei lähegi ära.

Näide on siin. Kui ma tulin siia, siis ütlesin, et ma suren ära enne kui see kolm aastat täis saab. Nüüd on 34 aastat täis.

Mis on olnud suuremad muudatused teie perearsti töö ajal?

Ma ei ütleks, et perearsti töö on palju muutunud, aga lisakohutusi on juurde tulnud. See enda majandamine, haigekassaga suhtlemine. Mina praegu näiteks sõdin haigekassaga tulemustasu pärast, mida ei taheta välja maksta. Kohustusi pannakse kogu aeg juurde – näiteks suitsetamisest loobumise nõustamine, laste läbivaatused, kõikvõimalikud ennetused –, aga seda ei tasustata. Leitakse, et perearstid teevad seda heast tahtest.

Kui lugeda, mida perearstidele põhiliselt ette heidetakse, on see lühike tööpäev. Vastuvõtt on pool päeva ja siis on uks kinni, koju nad ka enam ei tule, õhtuti ja laupäeviti arsti jutule ei saa.

Ma olen üle elanud selle aja, kui tuli teha laupäeval vastuvõtte. See oli täielik jama, sest kedagi ei tulnud. Siis oli Tamsalu kõhutüüfuse pesa ja me pidime neid jälgima, nagu ka kopsupõletiku ja infarkti läbi teinuid. Kutsusime neid vastuvõtule, et mitte niisama istuda. Teate, neid tuli vähe. Sellepärast see ära kaduski, et inimesed ei tulnud vabal ajal arsti juurde.

Inimestele on jah mulje, et me tööd ei tee, aga kui lähed viie paiku koju, siis küsitakse, kust sa tuled. Kui ütled, et töölt, siis imestataks, et mida te seal nii kaua teete. Aga kui me võtaksin pärast vastuvõtuaega inimesi vastu, siis millal ma teen ära selle paberitöö? Seda ei saa nii teha, et teen kümme minutit aruannet ja siis võtan inimese vastu, kümne minutit jälle kirjutan ja siis tuleb uus haige.

Kuidas on 30 aasta jooksul patsiendid muutnud, kas nad on nõudlikumad kui varem?

On küll. Nüüd paljud leiavad, et milleks sa siin üldse istud, kui sa ei anna mulle saatekirja. Ma tahan sinna ja sinna minna. Kui sa ütled, et selleks ei ole vajadust, siis oled sa väga halb. Muidugi lüüakse käsi kokku pikkade järjekordade peale. Aga meie ei saa seda reguleerida.

Mis oleks teie kolm soovi kuldkalakesele, et kümne aasta pärast poleks olukorda, kus Eestis on küll uhked tervisekeskused, aga arste enam ei ole?

Rahastatus peab olema parem. Tunduvalt suurem, sest siis saaksid arstid nii endale kui ka personalile paremat palka lubada. Noored lähevad võõrsile parema palga pärast. See jutt ei pea paik, et minnakse kogemusi omandama. Eks iga noor inimene tahab oma elu alustada ja tal on raha vaja. Ma saan sellest aru.

Teiseks, noored arstid, keda riik on koolitanud, peaksid andma oma panuse. Kas kaks või kolm aastat olema tööl. Isegi kui siis üks ära läheb, tuleb teine asemele ja ma ei usu, et siis oleks nii suur järjepidevuse katkemine. Kolmandat ma ei oskagi öelda.

Kui hästi on tööle hakanud asendusarstide süsteem või on asendaja leidmine iga arsti isiklik mure?

Põhiliselt on enda asi. Asendusarstide süsteem küll on, aga neid ei ole vist nii palju pakkuda, et igale poole jaguks. Ega see leidmine nii väga lihtne ole. Kui puhata tahad, tuleb kasutada tutvusi, aga kes see ikka suvel tahab omale suuremat koormust.

Pealgi ei saa asendaja olla väga kaugelt, ta peab jõudma kohale tulla või peavad haiged tema juurde pääsema. Meil siin on lihtsam, sest töötame koos ja saame üksteist asendada, aga neil, kes on täitsa üksi, on keerulisem. Isegi haiguslehel on raske olla.

Paljud teie kolleegid on kas juba pensionil. Millal jõuab kätte see aeg, kus perearste lihtsalt enam ei ole?

Ega sinna väga palju enam ole. Juba praegu on 35 arsti puudu ja see arv suureneb järjest. Ei oska täpselt öelda, aga ilmselt lähiajal.

Märksõnad
Tagasi üles