N, 1.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nikolai Karajev: kas on kerge olla Charlie Hebdo?

Nikolai Karajev
, Postimehe ajakirjanik
Nikolai Karajev: kas on kerge olla Charlie Hebdo?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nikolai Karajev
Nikolai Karajev Foto: SCANPIX

Charles Dickensi romaanis «Kõle maja» on jutt imeheast viktoriaanlikust naisest, kes igapidi muretseb Aafrika vaeste laste pärast ning ei taju seda, mis teda ümbritseb, ehk oma kodulinna laste kurba saatust. Peatüki pealkirjaks on «Teleskoopiline filantroopia». Praegu kirjutaks Dickens vist teleskoopilisest solidaarsusest.

​Tõesti, kerge on olla Charlie Hebdo olukorras, kui teid isiklikult midagi ei ähvarda. Kellele aga on vaja solidaarsus, kui see ei maksa midagi? Mis on niisuguse solidaarsuse hind? «Je suis Charlie Hebdo» ütluse ülespanemine veebi maailma ei muutu. Peaasi, et riski ka ei ole. Rahulikus Eestis pöörased pseudomoslemid mind peksma ei tule ju. Tallinn pole Pariis või Marseille.

Sarnane lugu: 1930. aastate keskel avaldas argentina kirjanik Jorge Luis Borges artikli «Olen juut» vastuseks kohalikele juudivastastele marurahvuslastele. Konks on selles, et Borges polnud juut. Tolleaegse Argentina suureks sõbraks oli natsistlik Saksamaa, keegi ei teadnud, mis juhtub juutidega homme ja kas solidaarsus nendega on ohtlik. Marurahvuslased jultusid, juudid kartsid. Borgese sõnad olid seega kaalukad. Kõik teadsid, et ta on valmis vastutama kasvõi töökohaga. Millega riskivad täna need, kes on Charlie Hebdo?

Tagasi üles