K, 17.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas teha head riiki: meetodist tõeni (ja mitte huvideni)

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Kuidas teha head riiki: meetodist tõeni (ja mitte huvideni)
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Erakogu

Kärajatel õnnestus võtta parem osa kriitikast ja parem osa ideoloogiast, laskmata esimesel muutuda sihitult lammutavaks ja teisel kõikehõlmavaks narratiiviks, mis riikide puhul tähendab tavaliselt tsentraalse juhtimise tugevnemist, kirjutab Urve Eslas.

Kärajad on pea alati – vahel rohkem, vahel vähem – olnud riigi kriitiline eneserefleksioon. Sellist eneserefleksiooni on institutsioonile vaja, olgu ta ajaleht, partei või riigiaparaat, ja kui miski on hakanud väga valesti minema, siis tavaliselt on esimene põhjus enesekriitika puudumine. See on umbes nagu arstil käimine, mida aeg-ajalt teha tuleb, ja kui doktor ütleb, et nägemine on kehvaks jäänud, on üsna veider viletsates silmades arsti süüdistada, vaid selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.

Seekordsed kärajad panid kaudselt paika veel teise tala, sihipärase süstemaatilisuse. Ilmselt mitte lõpuni tahtlikult, kuid seal tundus visanduvat süstemaatilise analüüsi meetod, mis olemasoleva üle vaatab, kasutatud eeldused välja toob ja neid analüüsib, olemasoleva süsteemi juppideks võtab, iga juppi eraldi kaalub ja siis vaatab, kas seda juppi suures süsteemis ülepea vaja on. Ja äkki ei olegi. Teisisõnu, vahel tuleb liikuda mitte edasi, vaid tagasi, üldiste põhimõtete ja aluste poole, et vaadata, kas need endiselt õiged ja head on.

Tagasi üles