Kärajatel õnnestus võtta parem osa kriitikast ja parem osa ideoloogiast, laskmata esimesel muutuda sihitult lammutavaks ja teisel kõikehõlmavaks narratiiviks, mis riikide puhul tähendab tavaliselt tsentraalse juhtimise tugevnemist, kirjutab Urve Eslas.
Kärajad on pea alati – vahel rohkem, vahel vähem – olnud riigi kriitiline eneserefleksioon. Sellist eneserefleksiooni on institutsioonile vaja, olgu ta ajaleht, partei või riigiaparaat, ja kui miski on hakanud väga valesti minema, siis tavaliselt on esimene põhjus enesekriitika puudumine. See on umbes nagu arstil käimine, mida aeg-ajalt teha tuleb, ja kui doktor ütleb, et nägemine on kehvaks jäänud, on üsna veider viletsates silmades arsti süüdistada, vaid selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.
