Kärajad on pea alati – vahel rohkem, vahel vähem – olnud riigi kriitiline eneserefleksioon. Sellist eneserefleksiooni on institutsioonile vaja, olgu ta ajaleht, partei või riigiaparaat, ja kui miski on hakanud väga valesti minema, siis tavaliselt on esimene põhjus enesekriitika puudumine. See on umbes nagu arstil käimine, mida aeg-ajalt teha tuleb, ja kui doktor ütleb, et nägemine on kehvaks jäänud, on üsna veider viletsates silmades arsti süüdistada, vaid selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.
Seekordsed kärajad panid kaudselt paika veel teise tala, sihipärase süstemaatilisuse. Ilmselt mitte lõpuni tahtlikult, kuid seal tundus visanduvat süstemaatilise analüüsi meetod, mis olemasoleva üle vaatab, kasutatud eeldused välja toob ja neid analüüsib, olemasoleva süsteemi juppideks võtab, iga juppi eraldi kaalub ja siis vaatab, kas seda juppi suures süsteemis ülepea vaja on. Ja äkki ei olegi. Teisisõnu, vahel tuleb liikuda mitte edasi, vaid tagasi, üldiste põhimõtete ja aluste poole, et vaadata, kas need endiselt õiged ja head on.