Kuidas teha head riiki: meetodist tõeni (ja mitte huvideni)

Urve Eslas FOTO: Erakogu

Kärajatel õnnestus võtta parem osa kriitikast ja parem osa ideoloogiast, laskmata esimesel muutuda sihitult lammutavaks ja teisel kõikehõlmavaks narratiiviks, mis riikide puhul tähendab tavaliselt tsentraalse juhtimise tugevnemist, kirjutab Urve Eslas.

Tellijale Tellijale

Kärajad on pea alati – vahel rohkem, vahel vähem – olnud riigi kriitiline eneserefleksioon. Sellist eneserefleksiooni on institutsioonile vaja, olgu ta ajaleht, partei või riigiaparaat, ja kui miski on hakanud väga valesti minema, siis tavaliselt on esimene põhjus enesekriitika puudumine. See on umbes nagu arstil käimine, mida aeg-ajalt teha tuleb, ja kui doktor ütleb, et nägemine on kehvaks jäänud, on üsna veider viletsates silmades arsti süüdistada, vaid selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.

Seekordsed kärajad panid kaudselt paika veel teise tala, sihipärase süstemaatilisuse. Ilmselt mitte lõpuni tahtlikult, kuid seal tundus visanduvat süstemaatilise analüüsi meetod, mis olemasoleva üle vaatab, kasutatud eeldused välja toob ja neid analüüsib, olemasoleva süsteemi juppideks võtab, iga juppi eraldi kaalub ja siis vaatab, kas seda juppi suures süsteemis ülepea vaja on. Ja äkki ei olegi. Teisisõnu, vahel tuleb liikuda mitte edasi, vaid tagasi, üldiste põhimõtete ja aluste poole, et vaadata, kas need endiselt õiged ja head on.

17.01.2015 20.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto