Kas jõhkruse aasta äratas mugavusunest?

Eraldusmärkideta sõdur Krimmis. Clausewitziaanlik ehk «klassikaline» sõda on taandumas hübriidsõja ees. FOTO: SCANPIX

Möödunud aasta pakkus rahvusvahelises elus kuhjaga tõsist mõtlemisainet. Mõned aastad lihtsalt on suurte ja märgiliste sündmuste poolest palju rikkamad kui teised. Õnneks me ei ela maailmas, nagu seda on kujutanud Jevgeni Zamjatin teoses «Meie», kus Ühtses Riigis ei saanud midagi ootamatut ette tulla.

Tellijale Tellijale

Zamjatini Ühtse Riigi ideaal on seal, kus enam midagi ettenägematut ja väljaarvestamatut ei juhtu. Kõik toimub Ühtse Riigi nimel. Selles maailmas kaitseb Valvas Silm hoolitsevalt vähimagi vea ja väärsammu eest ning õnne eelduseks on vabanemine vabadusest. Inimelul ja inimväärikusel pole selle süsteemi jaoks mingit väärtust. Nagu möödunud aasta jõhkralt tõestas, pole 1920ndate Venemaa kodusõja verise kaose päevil kirjutatud prohvetlik antiutoopia oma mõjujõudu kaotanud.

Tihti seostuvad murdeaastad sõdadega, mis vapustavad arusaamu. Mullu peeti ja peetakse endiselt Venemaa osalusel sõda Ukrainas, Lähis-Idas sai uut hoogu vaen, mis justkui oleks sellesse regiooni sisse kodeeritud. Mustal Mandril möödunud aastal sõdades ja konfliktides hukkunud kümned tuhanded või kahe tuumariigi – India ja Pakistani – konflikti ligi 200 ohvri kannatused lihtsalt ei jõua lääneriikide massiteadvusesse.                     

Seda, kuidas sõda kujundab maailma nägu ka aastakümneid ja -sadu hiljem, demonstreerisid mullu Esimese maailmasõja puhkemise 100. ja Teise maailmasõja 75. aastapäeva mälestusüritused. Või see, kuidas tänavu Suure Isamaasõja lõpu 70. aastapäeva tähistav Venemaa juhtkond kasutab sõda, et juhtida tähelepanu kõrvale riigi hädadelt.

20.01.2015 22.01.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto