Ega näiteks see traktoriaktsioon ei tähendanud pelgalt traktori vedamist Brüsselisse, vaid sellega kaasnesid ka kohtumised Balti riikide peaministrite, Euroopa parlamendi saadikute ja teiste võtme-isikutega, kes otsustavad Euroopa põllumajanduspoliitikaid.
Sellised aktsioonid nõuavad palju isiklikku energiat ja panustamist. Lihtsam oleks seda kõike mitte teha, aga ma usun, et neid on vaja.
Milline on teie roll põllumajandus-kaubanduskoja juhina? Millele olete oma fookuse seadnud?
Ühest küljest on minu tööks kogu koja käimashoidmine – et meil oleks piisavad ressursid, saaksime inimestele palka maksta ja oma tegevusi ellu viia. Igapäevaste teenustega ma ise üldjuhul ei tegele, selleks on teised inimesed. Minu peale jääb peamiselt esindus- ja otsustustegevus – koosolekud, kohtumised, läbirääkimised, meediaga suhtlus jne.
Kui poes käite, siis kui tihti ise jälgite Tunnustatud Eesti Maitse märki, mida põllumajandus-kaubanduskoda välja annab?
Ma olen toiduhull. Kuna see mind huvitab, siis mul läheb toidupoes tavaliselt keskmisest inimesest kauem aega. Ma vaatangi, mis seal on, kuidas seal on. Mõnes mõttes kogun ideid ka oma töö tarbeks.
Nii palju, kui saan, eelistan alati pääsukesemärgiga tooteid. Ma julgen öelda, et olen valmis maksma isegi kõrgemat hinda selle nimel, et tootel on pääsuke peal. Päritolu küsimus on mulle oluline, mis ei tähenda, et ma välismaa asju üldse ei söö.
Kui omal ajal maaülikooli õppima läksite, mida kujutasite siis ette, kes teist saab, ja kui palju erineb praegune tegelikkus toonasest ettekujutusest?